Ma imetlen oma vanatädi (üle 80. a), kelle mees ja kaks last on surnud, kuid kes ootab alati endale külla ja pakub siis maailma kõige paremat "kasukat", marineeritud seeni ja tursamaksa saiakatet jm. Ta elab 2-toalises korteris üksinda, liigub vaevaliselt. Aasta tagasi pani pakett-aknad, tegi remondi korteris, lisaks on matuseraha kõrvale pannud (koos paarikuise korterimaksude jms) ning toetab ka ühte lähedast inimest aeg-ajalt rahaliselt. Seda kõike pensioni eest. Teine vanatädi tuiskab energiliselt ringi õpetades kõiki, et liigutama peab.
Ja siis on kari noori inimesi, kes nutavad - küll üks ja teine asi on pahasti. Tead mis - kunagi ei ole täiuslikku olukorda. Alati on midagi puudu ja midagi viga.
Siruta oma käed ette ja nüüd plaksuta hästi tugevasti! See oli 4 miljoni tegevus:
1. Sul on silmanägemine (nägid seda lugeda);
2. Su käed (jm lihased) liiguvad;
3. Su kõrvad toimivad - Sa kuuled ju oma plaksutust
4. Su närvi töötavad, sest kui piisavalt kõvasti plaksutad, siis tunned seda oma peopesasdes
Alati on muresid ja alati on rõõme. Nüüd on inimese valida, kas ta eelistad pigem nutta oma elu maha või tunda elust rõõmu ja kasutada ära seda rõõmu, mis tal on. Mina näiteks ei jaksa masenduses olla - väga väsitav on. Kuidas Sinuga on? Tead, et nagu raha teeb raha, nõnda teeb rõõm ja naer rõõmu-naeru?!? Mõistlik oleks kasvatama hakata oma "Vihmase päeva fondi", et vajadusel saaksid ka kõrvalseisjale naeratust laenata kui tolle fond on tühjaks tehtud.
You may never had the best day of your life, you may have it today/tomorrow ;)
2 comments:
tere, saatsin teie blogisolevale kontaktmailile posti, kas see on endiselt kasutusel olev? kui ei, siis palun ühendage mind endaga :D tiia@blogileht.ee
Sattusin täiesti juhuslikult seda blogi lugema ja just seda ma hetkel vajasingi... raputust, mis käiks kogu kehast ühe jutiga läbi...
"Kasvades õpime,et isegi üksainus inimene,kes ei tohiks meid kunagi alt vedada,teeb seda ilmselt siiski.Me südamed murduvad ilmselt rohkem kui üks kord ja iga korraga on see raskem.Me tülitseme parima sõbraga.Me süüdistame uut armastust eelmise vigades.Me nutame,sest aeg lendab liig kiirelt ning lõpuks me kaotame kellegi,keda armastame.Nii et tee liiga palju fotosid,naera liiga palju ja armasta,nagu poleks kunagi haiget saanud,sest et iga 60 sekundit pahurust on minut õnne,mida ei saa enam kunagi tagasi.Ära karda,et sul elu lõppeb,karda,et see ei algagi!"
Saadan blogi omanikule ühe suuuure naeratuse. :)
Post a Comment