Aju tõrgub aksepteerimast, et armastus on pelgalt ratsionaalne otsus – leiad inimese, kes tundub OK olevat ja Sa õpid teda armastama. Armastus on tegelikult otsus – kui armumine on möödas, avastad teises omadusi, mis ei olegi nii ideaalsed, kuid kõigest hoolimata Sa aksepteerid neid.
Armununa näed teises ainult ühiseid jooni, Sul on tappev igatsus ta järgi, puudub söögiisu, raskused keskendumisel ... Ühel hetkel on see möödas – ei tule enam hommikusi-keskpäevased-õhtuseid smse ülevoolava hellusega, inboxi järsku ilmuvad mailid ka teistelt inimestlt jne. Mida aeg edasi, seda enam hakkab kinnitust leidma ütlus: “Võõras (naine) on (naine), kellega tahaksid ülejäänud elu koos veeta. Sest võõrad on kõik ilusad, lahked, toredad - Sa pole lihtsalt avastanud kõiki nende iseloomu sopikesi.
Siinkohal tulebki mängu otsustamise koht – kõigest hoolimata sobid selle inimesega kokku. Sul on üldiselt temaga hea olla. Sa arvestad tema iseärasustega ja õpid nendega toime tulema. Ka tulevikus, kui on mõõnahetk ja silmapiirile ilmub võõras, oled Sina oma otsuses kindel. Mõlemapoolsel avatusel (st mõlemad tahavad üksteisele vaid parimat ja see kajastub ka nende olekus/käitumises) proovitakse parandada endas neid iseärasusi, mis teist häirib.
http://www.youtube.com/watch?v=8xg3vE8Ie_E&feature=fvst
11 comments:
1 paar (koos lapsega) läks lahku põhjusel, et suhe oli maha jahtunud. Karta on, et kui jätad supi taldrikusse seisma, siis see jahtub. Kui Sind häirib midagi, siis küsi endalt – mis mina olen teinud selleks, et seda ei ole? (nt kire puudumine). Ehk aitab Kamasuutra, “Arstitädi küllatulek” kerge “külmetuse” korral vms). Kui II pool koju jõudes viskab jope nurka ja küsib süüa, siis meenuta kuidas Sina teda tervitad? Kas ehk küsides midagi praktilist – a la “Kas Sa täna tegid seda?” Või jooksed talle ukse peale vastu ja kallistad. Pärast sooja tervitust alles jätkad ehk praktilise poolega?
Teooria on alati toredam kui praktika. Aga eesmärgid peavadki õilsamad olema ;)
Lisan veel. Mingi protsent inimesi (usun selle olevat 10-20 vahel) pole üldse kooseluks loodud ega selleks sobivad. Kuna aga kõigile inimestele avaldab keskkond survet, siis luuaksegi tihti suhted selleks, et nö. "normaalne" inimene olla. Tulemuseks on suure tõenäosusega ebaõnnestuvad suhted. Eriti ränk on see aga suhte teisele poolele, kui see juhtub olema inimene, kelle jaoks kooselu ja suhted on olulised.
Muuseas, veel üks aspekt. Ilma armastuseta s.t. arvestusest või mõistuse baasil loodud suhted on tihti palju püsivamad, sest inimesed annavad juba ette endale aru, mis ja milleks.
Mis puutub aga tööd suhetega, siis tean paare, kes pingutavad ja pingutavad ja midagi peale suure higilõhna sellest suhtest tulemas ei ole.
Teadlikult olen siinkohal naivist - kui naine näägutab pidevalt kodus ja sõpradega koosolemine on parim osa, siis paraku ei ole see minu arusaam edukast elust.
Võid nalja teha seltskonnas oma suhte kohta (elutervelt), kuid kui sisimas on rahu ja tänutunne oma isikliku elu osas, siis on see väärtus ja elu vundament.
NB! Oluline on mõista, et me kõik tajume sõnade tähendust erinevalt! :)
verner
need, kes hakkavad nautima (karastumise ettekäändel) jäävad nautlejateks, sellest saab sõltuvus, ja mitte mingeid püsisuhteid sellistel ei teki kunagi.enamasti surevad üksinda ja hüljatuna, kuna vanastpeast neid keegi enam ei naudi."karastumise" käigus muidugi purustatakse südameid ja lootusi.
Nõustun Ragnariga - kui kraani korra üle vindi keerad, siis see jääbki üle käima. Ehk "elunautlemine" on elustiil ja mõttelaad (-sõltuvus-). Igasugune suhe nõuab pingutust - inimesed pole täiuslikud ja mõõnaajad tekivad.
Nagu Ramloff tõi välja, siis osa inimesi pole üldse kooseluks loodud. Ehk inimesed on erinevad.
Verner, Sinu karastumisjuttu lugedes meenub kohe swingerid ;)
verner
"suhteeksperdina" paned sa puusse. ka see yksijäämine on lihtsalt fakti nentimine.minu isik või arvamus ei puutu asjasse.enesega hea läbisaamine ja suhtest suhtesse nautlemine mida sa soovitad on muidugi kõva sõna. Enesega rahulolu ja enesearmastus üle kõige, tühja neist partneritest.
Ragnar
Muuseas, enesega hea läbisaamine ongi peamine, ka neil, kes tahavad õnnelikku suhet. Ei ole midagi hullemat kui see, kui inimene otsib endale partneri oma tühjuse täitmiseks. Ma näen aeg-ajalt inimesi, kes äsja on suhete vallas midagi väga valusat läbi elanud, tunnevad tugevat ilmajäetuse tunnet ja siis on valmis otsima "kasvõi mingisugusegi" suhte, et seda tühjust täita. Just selline viis suhet luua on üks kõike kurvemaid ja väga harva tuleb sellest midagi head, enamastu vaid uus pettumus.
Kui ma hakkasin mõtlema, siis tuleneb inimsuhete üks suurimaid hädasid sellest, et inimene eelkõige ei tunne iseennast: aga kui me ennast ei tunne, oma vajadusi ei tea, oma reageeringutest endale aru ei anna, siis kuidas me üldse saame inimsuhetes edukad olla? Me oleme ju pimedad!
Ehk tasuks asetada rõhk mitte ainult armastusele, vaid ka enese tundmaõppimisele ja teadvustatud käitumisele? Inimene, kes ennast ei tunne, võib halvemal juhul isegi sedavõrd partneri mõju alla sattuda, et kaotab üldse iseenda.
Rahvas!
Ärge otsige armastust vaid otsige õiget "iseloomu" kellega koos vanaks elada.
Üldjuhul kehtib reegel, et mehele on kõige sobilikum tema enda ema iseloomuga naine. Seda muidugi juhul kui tegemist on enam vähem normaalse perekonnaga.
Post a Comment