Naisautojuht “nõelub” tipptunni ajal. Tal on kiire. Eemalt näeb, et foor hakkab vilkuma ning annab gaasi juurde. Tema eesolev auto pidurdab. See ajab naise tuurid üles ja ta hakkab elavalt žestikuleerima, mitte kõige viisakamaid sõnu kasutama ning annab ka paaril korral signaali. Hetke pärast kuuleb koputust aknale. Politsei küsib dokumente näha ja viib endaga kaasa.
Paari tunni pärast vabastab politseinik naise uurimise alt ning vabandab: “Mind ajas lihtsalt segadusse Teie auto taga olnud kleepekas “Mida Jeesus teeks?” ja kala märk (kristlaste sümbol). Teie käitumist nähes olin veendunud, et tegemist on varastatud autoga.”
Kas Sinu käitumine ja sõnad lähevad kokku või esineb ka neis vastuolu? Sel nädala on eriti südamel olnud teema: “Omale kaikaga, võõrale präänikut!” Kellel tuleb tuttav ette olukord, et külaliste saabudes valitseb kodus suur rahu ja harmoonia. Külalistele on kõik lubatud (a la “võõrast” tassist joomine, “vale” koha peale istumine (pereliikmetel on väljakujunenud kohad) jne), aga kui oma peaks seda tegema, siis “tõmmatakse üle küüru”. See mind ei häirigi, et külalisi hoitakse “kandiku peal”, pigem häirib mind see, et omad, kes on kõige kallimad ja lähedasemas ja kellega me igapäevaselt oma elu jagame, saavad mõtetute asjade pärast “üle küüru”!
No ja siis kui istutakse Sinu koha peal või juuakse Sinu tassist (ja see on pesemata jäänud)?!?! Kumb siis on olulisem – kas soe õhkkond kodus või mingi ese? Kas Sul võtab tüki küljest see hetk kui pead oma tassi ise puhtaks pesema?
Soojust ja armastust pimedasse perioodil :)
No comments:
Post a Comment