Juhtimine vol 3

Paralleelselt korterikogemusele olen vähemalt 10 a unistanud seljakotiga reisimisest. Viimased 2 aastat olen intentsiivselt otsinud endale reisikaaslast, kellega võtta end kõigest maistest kohustustest vabaks ning lihtsalt minna. Paar inimest on olnud justkui juba nõus, aga siiski poolkõvana alt ära hüpanud. Isegi R ütles 2x, et kõlab hästi, aga tunne ei ole õige. Panin unistuse “padja alla” ootama õigeid aegu.

Käin iganädalaselt osadusgrupis, kus saame omavanustega kokku, vahetame nädalakogemusi –mõtteid ja loeme mõtlemapaneva raamatu peatüki. Sügisest oli seda korraldav tüdruk kaasa kutsunud oma sõbra J. Mina samaaegselt kutsusin kaasa oma sõbra H. Ma ei osanud J tähele panna kuni paari kuu möödudes läksime tema autoga Pärnusse üritusele. Temaga oli mõnus koos olla. Kuidagi nii loomulik tundus temaga minna võõra maja uksele koputama, et küsida puuotsas/ -all olevaid õunu korjata. Kuigi tavaliselt inimesed on pipardama hakanud.

Paar päeva hiljem saime õhtul kokku ja J kutsus endaga kaasa seljakotiga reisima. Samal õhtul tundsin, et need “õiged ajad” on käes. Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis hiljem pilku tagasiheites olin 20. sept tuuri sõpradelt uurinud erinevate vahetusprogrammide jms kohta, et ikkagi Eestist ära minna. Jäi katki, sest üksi ei julgenud minna.

“mulle tundud sina nii uskumatu tüüp juba et uskumatu et keegi sinusugune veel olemas on :D” (sõbranna tsitaat)
Jah, nii uskumatu kui see ka ei ole, olen avastanud ka Jaanusel samasuguseid veidrusi. No peamine on muidugi see, et tal on ka reisikirg südames põlemas, aga ta on spontaanne. Paar näidet minu enda kohta:
* Eelmisel a neljap hommikul tööle tulles kutsus sõber/koostööpartner skypes Soome lauaga sõitma: “Laev väljub 2 h pärast”. Selle ajaga pidin koju jõudma, asjad pakkima, lauale klambrid muretsema, sadamasse jõudma ja ka ülemusele mainima. Laevas olles tegi II sõber Eestis tervisekindlustuse ära.
* Reedel ca 8PM helistab sõber ja kutsub nädalavahetusel tsiklitega Balti ketist osa võtma (Lätti). Minu reageering: “Mis kell ja kuhu pean tulema?”
See, et ootamatult lähen tsiklitega sõitma, Pärnusse peale tööd (nt wakei sõitma), sõbraga Pirtale jetiga lustima vms, ei ole haruldane. Kui II pool ei suudaks olukorraga kaasa tulla, siis oleks see päris väsitav.

Mul on spordisõltuvus. Ka praegu unistan, et kui oleks aega, siis teeks vist terve päev sporti (jookseks, sõidaks rattaga, käiks rühmatrennides, mängiks tennist jne). J saab sellest aru, et ma igal võimalusel trenni teen, sest tal endal on ka spordisõltuvus.

Ma olen edev. Mulle meeldivad pilgud, mis saadavad. Teda ei häiri see, teda saadavad ka pilgud :) Mulle meeldib tohutult näidelda ja koolitada. Mul pole probleemi lambist minna 400 võhivõõra inimese ette ja neile midagi rääkida või panna neid nt jenkat tantsima. Ega J ka häbelik ole.