Alkohoolik ihaldab rõõmu!

Alkohoolik ihaldab rõõmu, õnne ja mõnusat elu, kuid leiab meeleheite, häbi ja allakäigu. Ta taotleb head, kuid leiab end keset hävingut. Uimastite kasutaja otsib elamusi, kuid leiab sõltuvuse, mis võib lõppeda surmaga. Töönarkomaan ihaldab tunnustust, kuid saab infarkti, abielulahutuse või maohaavad. Usufanaatik otsib halastust ja armastust, kuid leiab end keset seadusi, reegleid ja kitsarinnalisust. Ta ihkab vabadust, kuid saab orjuse. Võimuahne ihaldab mõjuvõimu, kuid satub poliitilistesse mängudesse ja intriigidesse. /.../ See, kes tahab vabaneda süütundest, põgeneb süü eest, kuid satub häbitunde küüsi. Häbi nimelt hakkab valitsema seal, kus keeldutakse oma süüd tunnistamast. Häbitunne tähendab eneseaustuse kaotamist või murenemist. Ainult see, kes oma süüd tunnistab, leiab eneseaustuse. Süütunde eest põgenev inimene inimene põgeneb seega just selle eest, mida ta tahab saavutada – eneseaustuse eest.

T. Hellsten „Saad kõik, millest loobud” lk 100

Kui lihtne on teisi hukka mõista kui ei adu täielikult, mis toimub. Enne kui kohtuotsust langetad, proovi teist mõista. Ka Sina võid olla „alkohoolik”, kes taotleb õnne, kuid lõpetab kaotusega. Kõik me taotleme midagi paremat! Pea seda meeles kui jälgid end ümbritsevaid inimesi!

Ehitame maja - kena, suure maja

Eile oli mul meeldiv võimalus kuulda ühe Norra misjonäri mõtteid. Paar mõtet, mis jäid eriti eredalt meelde olid järgmised:

1. Inimesed peaksid endale partnerit (elukaaslast) otsides silmad pärani ajama ning kui nad lõpuks abielluvad, siis silmad sulgema. Aga päriselus toimub see vastupidi. Teatavasse vanusesse jõudes hakkavad inimesed paaniliselt endale teist poolt otsima. Nad justkui sulgeksid silmad ja kompides leiaksid endale kaaslase. Kui siis "saakloom" koju lohistatakse, siis hakatakse vaatama, kes ta selline on. Siis on aga liiga hilja vaatama hakata. Mis Sa siis enam silmi avad.

Mulle meeldib rõõmus olla. Igasugune muu emotsioon on väga västiav ja piinarikas (sh teistele). Oma noore elu jooksul olen juba natukene läbi elanud. Töökoht, mis läks vastuollu minu loomusega, röövis mult elurõõmu. Samuti kunagine suhe, kus teine pool oli faktiliselt ideaalne, lihtsalt meie iseloomud olid erinevad. Tundsin lämbumistunnet ja hakkasin väljapääsu otsima. Ma olin ise kustunud jaaniussike ja hakkasin muutuma vastikuks ka teisepoole suhtes.

Ehk mõistnud ma olen, et ideaalset inimest ei ole olemas (alustades minust endast). Naudi ise elu (st ela nii, et südames oleks rahu) ja lase ka teisel elu nautida oma suhtes. Kui ühes sissekande lõpus kommenteeriti mind kui absurditar kuubis, siis olen ise kogenud, et on võimalik "silmad sulgeda" ja sümbioosis teistega olla. Seda siiski tingimusel, et inimestel on soov koos olla ning lahendusi leida erinevatele tekkivatele olukordadele.

2. Teine vahva mõte oli see, et alati enne inimest on olnud töö ja siis ta ise. Ehk kuna inimene on pidevas arengus (mida noorem, seda kiirem on areng), siis esmaseks ülesandeks oleks tal keskenduda oma missiooni leidmisele siin elus (mis on tema töö) ja siis alles keskenduma muule, tema jutu kontekstis siis kaaslase leidmine. Sest kui Sina oled oma otsingul ja pidevas arengus, siis arengualguses võid päris korralikult puusse panna oma paarilise leidmisega. Te arenete lihtsalt nii erinevates suundades, et lõppeb paratamatult valusalt.

Ehk kui teed seda, mida kõige rohkem naudid, siis kohtad inimesi sel tegevusel, kes armastavad samu asju. Muinasjutus räägitakse küll printsist ja kerjusest, aga reaalses elus see ei toimi.


Samamoodi nagu selle misjonäri mõtted tema rännakutelt ja elukogemustelt tekitasid minus omi mõtteid, tekitavad need mõtteid Sinus omi mõtteid. Nii nagu tema ei saanudki anda edasi kõiki sellega sotud mõtteid, ei saa ka mina kõiki omi mõtteid edasi anda. Tore on kui täiendad oma kommentaaridega neid mõtteid!

Rõõmuhormoon!

Mu keha iga rakk on puudutatud rõõmuhormooni poolt :) Minust on saanud täielik trennisõltlane. Kunagi (kuni keskkooli lõpuni) olin täiesti a-sportlik. Kõrgharidust omandades vaikselt sain spordiga. Kõige suurema tõuke andis lahkuminek pikaajalisest suhtest.

Praegusel hetkel käin võimaluse korral 6 päeval nädalas trennis ja tunne on super. Pärast trenni vallandub kehas n-ö heaoluhormoon :) Kuulsin just hiljuti, et naistel pidavat peale sünnitust vallanduma ka n-ö rõõmuhormoon (sel on ka teaduslik nimi), selleks, et naine unustaks äsjaolnud valu ja ta sünnitaks ka tulevikus :)

Ehk
1. Kunagi ära ütle iial (kõik võib/võivad muutuda)
2. Ära alahinda eneseületamist ega sporti heaolutundes ja stressi võitmisel
3. Iga lõpp on millegi uue algus


PS! Roheliste rattaretke kuupäevad on juba välja hõigatud - 8. - 10. mai (http://www.rattaretked.ee/)

Mina, Sina ja maailm!

Inimene näeb maailma läbi enda, mitte sellisena nagu maailm on.

Uskumatu, kui isiklikult inimesed kõike võivad võtta. Kui juhtub olema parasjagu mõni teema inimesega (ükskõik kas positiivne või negatiivne), siis kõike Sinuga seonduvat vaadatakse läbi selle. Kõiges nähakse konspiratsiooni.

Eile sain koosa raamatupidajalt, et mis ma pärin nii palju nende arvete kohta. Kui oled koeralt hammustada saanud, siis ei kipu Sa teda sügama ega silitama minema. Nii ka minu puhul. Ega väga ei kibelenud tema kabinetti. Kuna üks müügimees liikus parajasti trajektooril mina - raamatupidaja (õigemini oli raamatupidajast möödumas), siis palusin tal vajalikud paberid raamatupidajale viia. Ega müügimees teadnud asjast midagi. Viiski ja tegi nalja, et näe, Kristiina ise ei julgenud tuua :D (Raamatupidaja on ennegi naljatanud, et näe, just siis kui tema vaatab, et mis tore suur number kontol on, tuleb Kristiina ja annab üle suure arve maksmiseks). Mõne aja pärast marssis raamatupidaja turris olekuga minust mööda. Nali läks hinge.

Aga isegi siis kui on mingi positiivne teema pooleli. Proovi saata ühine kiri sõpradele, töökaaslastele üldise tähelepanujuhtimise teemaga (ükskõik kas innustada midagi rohkem märkama või siis tähelepanu juhtima millelegi) ja kui üks saajatest on antud isik, siis võtab tema seda isiklikult. Igaljuhul tekib tal küsimus - miks Sa pidid teised sellesse kaasama. Või siis pane miski mõttetera skype'i või msn'i nimeks. Kuigi teema on nii üldine ja teised ei tea teievahelisest asjast midagi.


Tuli kohati väga abstraktne mõttekäik, aga loodan, et said aru. Igaljuhul asjad ja teemad ei ole alati nii isiklikult suunatud kui kipume seda võtma. Sellega elab inimene oma elu raskemaks kui on kui hakkab võtma kõike nii isiklikult.

Siin ongi koht jälle selle sisetunnetuse kohta. Emotsioone kõrvale jättes on meil vastused teada - meil on sisetunne, mis ütleb kuidas käituda ja mida arvata. Aga NB! Emotsioonid tuleb kõrvale jätta. Nagu Mehrdad (Iraani sõber) ütleb: "Life is beautiful till you have peace in your heart! That is wise way of living!"


Avatust, et võtta vastu rõõm ja armastus, mis meie jaoks on täna valmis pandud!

Koosa!

Tundub, et praegu on kõigil närvid püsti. Sain teada raamatupidajalt, et enamus firmasid tasub oma arveid väikese viivitusega. Mul oli päris ebameeldiv insident. Nimelt kuna minu koostööpartnerite arved esitatakse minule, siis vastutan partnerite silmis mina arvete õigeaegse laekumise eest. Kulisside tagune on see, et mina edastan arved raamatupidajale ja ülekannet teostatakse kolmanda isiku poolt.

Üsna loomulik on see, et koostööpartnerid hakkavad mind pommitama kui mõni arve on üle aja läinud. Kui mina uurisin põhjuseid ja tagamaid miks üks või teine arve on maksmata, viskas raamatupidajal üle ja ta nähvas - las igaüks teeb oma tööd. Mina tegelgu oma välistarnijate balanciga jm ja tema tegeleb arvetega. Kui oled oma seisukohta selgitanud (et mind pommitatakse ju küsimustega vastu väljastpoolt ja mingi vastuse pean andma) ja rõhutanud ka üle, et minu päring ei ole halva kavatsusega, saad ikka paraja koosa, siis võtab endalgi närvi parajalt mustaks.


Mis ma siis sellest õppisin? Taaskord tuleb aina rohkem ja rohkem meeles pidada - iga agressioon on appikarje. Ja omalt poolt peab panustama, et see ahel edasi ei läheks (võiksin ju minagi kellegi ette võtta ja näo täis sõimata, tehes ka tema tuju mustaks). Ehk siin on ka koht üleskutseks - proovi mitte nähvata teistele (oma töökaaslastele), kõigil on pinged peal ja see ei ole õigustatud!

Ootamatused!

Eile õhtul sain teada, et üks mu tuttav abielupaar on lahku minemas. See oli sama jahmatav kui mu enda suhte purunemine. Nad olid pealtnäha nii ideaalsed ja sobilikud ja nii äkitsi siis nüüd ... Paariaastane laps ka veel. Kunagi nooruses olid nad käinud, siis mingil põhjusel lahku läinud ja aastaid hiljem abiellusid (paar aastat tagasi).

Nüüd teatas R aina kindlamalt, et tahab minna Austraaliasse. Ja nüüd olen tõesti põlvili. Ma ei tea mida teha. R on olnud ainus inimene, kellega ma olen saanud kõigest rääkida ja kes on alati toeks olnud. Ma ei jää üksi püsima ...

Ära kadesta teise elu ...

... Sest koos teise elurõõmudega kaasnevad ka teise koormad.... Ja need võivad osutuda raskemaks kui kanda jaksame ...

Päris tihti olen kuulnud lauset: "Mis Sul viga elada, Sul on ju kõik nii hästi!" Ka ise olen (teismeeas eriti) kadestanud/soovinud kellegi teise elu. Üldjuhul kadestatakse neid, kes on ilusad, edukad, targad, soojad, kel on palju sõpru jne - ehk need omadused, mida ühiskond väärtustab. Oled aga mõelnud selle peale, et tihti peale need samad ilusad, targad, soojad ja head suhtlejad tunnevad ennast kõige üksikuma inimesena maailmas. Kuna nad on ümbritsetud paljude inimeste poolt, saavad palju imetlusi ja tähelepanu, kuid eriti ei julgeta neile läheneda. Neid võetakse kui kättesaamatut Sinilindu.

Mured ja probleemid on garanteeritud iga inimese elus. Need on lihtsalt proportsionaalsed rõõmudega. Inimese õnn sõltubki sellest, kuidas ta reageerib oma elule. Nagu ka alustav ettevõte - ettevõtjad seisavad alustades silmitsi samade probleemidega, edu sõltub reageerimiskiirusest ja viisist.

Teisi tasub vaadelda siis, kui tahta selgusele jõuda enda põhiväärtustes. Ehk mida hindad Sa oma konreetses sõbras kõige rohkem? Mitut sõpra vaadeldes saadki selguse oma põhiväärtustest. See võib aga aidata paremaks inimesks saada. Kasvõi otsuste vastuvõtmisel oled teadlikum, mida arvestada ja mis otsus Sind kuhu viib...

Me näeme teiste elude jäämäetippe. Me imetleme ja hoiame ligi nende poole, keda kaunistab päikese (soojuse ja rõõmu) sära. Sellest teinekord ka piisab. Päikest me ka kätte ei saa, kuid kui ta paistab, siis tuju on kõigil rõõmus :)


Päikest südamesse!

PS! Kui googeldasin pilti "envy", siis millegi pärast paljud pildid olid rohelise koloriidiga ...

Elu kui seljanka!

Oled Sa kunagi teinud tõeliselt head seljankat (Suppi)?

Seljankas on ohtralt sibulat, pipart, hapukurki, suhkrut, soola, ohtralt erinevat liha jne. Kui veel teha originaalilähedast seljankat (nagu venelased seda muiste tegid), siis leent keeta hapukurgiveest.

Üldiselt maitseb see supp enamikule. Vähemalt kõigile kes külla on sattunud, mil olen seda teinud, on see väga mokkamööda olnud.

Vaatame supi koostisosi:
Sibul - ei ole just maitsev paljalt ja ohtralt süüa. Tükeldades/lõikudes ajab nutma.
Pipar - Kas Sul on kunagi sattunud pipratera hamba alla? Võtab näo krimpsu.
Hapukurk - igavesti hapu, mis mõnele maitseb, kuid üldiselt seda meeletustes kogustes ei sööda.
Erinev liha - räägitakse, et Põhjamaa kllimas on liha ellujäämiseks vajalik. Sams on see suhteliselt raske organismile seedida. Mida rohkem seda on, seda rammusam on supp ja seda kauem see kõhus püsib.
Suhkur - ei kiputa just praekartulitele suhkrut lisama, kuid suppidele (nt Borsh) ja hapukapsale sobib see imehästi.

Tegelikult on elu nagu maitsev seljanka. Kui kõiki komponente on protportsionaalselt õiges koguses, siis tuleb suurepärane lõpptulemus. Ehk järgmine kord kui elus on ebameeldiv seik, siis Sul sattus lihtsalt "pipar hamba" alla. Ega supp/elu seepärast kehvem ole. Meil on võimalus rahulikumalt ja läbimõeldumalt "suppi süüa" ning pipraterad kõrvale lükata. Aga inimlikult kohati kiirustame ja ei usu teisi ja siis kolistamegi ämbreid.

Kokana Sa ju ei jätaks ühtegi komponenti välja - tahame ju, et toit tuleks võimalikult maitsev. Miks tahavad siis inimesed teinekord oma elust erinevaid komponente välja jätta ning sellega muuta lõpptulemust?!?

Normaalne!

R loeb praegu raamatut "Saad kõik millest loobud" (http://www.rahvaraamat.ee/?id=62&no=R055331). Mõte sellest raamatust - inimese suurim püüdlus on olla normaalne. Kui ta saavutab selle normaalsuse (teinekord ka protsessi käigus) hakkab ta "aitama" ka teistel saada normaalseks (läbi õpetamise). Hirmus vahva näide on lapsepõlve multikas, kus Jänes õpetas kalale kuidas ujuma peab. Tõstis kala kaldale ja hakkas andma "kuiva trenni"!

:D


*** Mõttetera - kui võtad endale eesmärgiks iga päev otsida mingi positiivne mõttetera, siis Sa leiad selle. Kui otsid rõõmu, siis leiadki selle. Nimelt kiire elutempo juures ei näe me tihti väikseid võite. Nüüd, aga kus oled valvas, ei lase Sa sel niisama mööduda. Su elu on täis rõõme = elurõõm :)


Soe kalli :)

Eelarvamused!

R on vahepeal käinud paaril vahval koolitusel. Ikka ja jälle kerkib esile mõttetera sealt - ära alahinda eelarvamusi. Fakt on see, et inimestel on eelarvamused, tahame seda või mitte. Ehk me kas
1. Ignoreerime seda, katame silmad kätega ja eitame seda;
2. Kirume seda;
3. Aktsepteerime ja tunnistame seda ning v-o kasutame seda ka ära!

Kui istuvad 2 võrdses seisus naist - üks blond, teine brünett - kumb on targem? Istuvad 2 võrdset naist - ühel on prillid, teisel mitte - kumb on targem. Istuvad 2 meest - üks hoolitsetud ja piltilus, teine keskpärane - kumb on eluvend?

Mida ilusam on naine (eriti kui on hoolitsetud), seda vähem peetakse teda targaks. Mida hoolitsetum on mees, seda vähem teda truuks peetakse.

Memme musi!

Vahva mõte, millest alles nüüd olen lõplikult aru saanud - salarelv "memme musi". Inimese meeleolu ja suutlikkus ja maailma nägemine võib hetkega resoluutselt muutuda. Kõik on meeleolus (mõtlemises kinni). Kui Sind valdavad ikka head ja soojad mõtted, siis oled kõigeks valmis ja tuledki kõigega toime. Kui aga miskit valusat on mõttes mõlkumas, siis soovid pigem olla surnud ja ega siis liiga efektiivne võitja ei ole kah.

Ema armastus on siin maamuna peal kõige siiram ja puhtam (üldjuhul). "Memme musi" sümboliseeribki seda sisemist jõudu - Sul on soojad ja positiivsed mõtted ning Sa tead, et Sul on back up. Sa oled kindel!


Kui palju Sina tegelikult kuulad?

Teine mõte, mida tahan jagada on kuulamisest. Mina kasutan väga palju Skype'i oma igapäevases töös. See on mu põhitöövahend. Märkasin enda käitumises midagi ebameeldivat. Nimelt teinekord kui vestlen kellegagi, siis panen osa tekstist teele ja teist osa kirjutan edasi. Teine inimene jõuab mulle vastata (öelda seda sama nt mida just kirjutan), kuid mina ikka saadan teksti ära. Ei raatsi nähtud vaeva kuidagi raisata.

Sellest ka küsimus mulle endale - kui palju ma tegelikult inimesi kuulan. See on üks näitlik pilt üldisemast suhtlusest. Kui palju me tegelikult kuulame siis inimesi. Ka reaalajavestluses - teinekord on mingi mõte, mida lihtsalt tahame välja öelda, olgugi, et sellest pole mingit tolku (mõte ära öeldud vms), paneme sellegi poolest teele (ütleme välja). Teinekord me lihtsalt tajume ära üldisest suhtlusmeeleolust vestluspartneri mõtteid. Aga ikkagi räägime edasi. Kas tegelikult tahame (tahan)kuulata enda häält? Ka kuningas Saalomon on öelnud, et mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust!

Miracle

This is the miracle that happens every time to those who really love: the more they give, the more they possess of that precious, nourishing love from which flowers and children have their strength and which could help all human beings if they would take it without doubting.


Maria Rainer Rilke

Kõik ei ole nii nagu nad esmapilgul tunduvad!

Kaks reisivat inglit jäid ühte rikkasse peresse. Pere ei olnud külalislahke ega pakkunud inglitele külalistetuba, vaid pani nad ööbima külma keldrisse. Kui nad asemeid tegid, märkas vanem ingel seinas auku ja müüris selle kinni. Seda nähes küsis noorem ingel: „Miks sa seda teed?" Vanem ingel vastas: „Asjad ei ole sellised, nagu paistavad."

Järgmisel ööl ööbisid nad ühes vaeses, kuid külalislahkes peres. Võõrustajad jagasid inglitega oma vähest toitu ja pakkusid neile magamiseks oma voodeid, et nad võiksid hästi välja puhata. Hommikul ärgates leidsid inglid peremehe ja perenaise nutmas, nende ainuke lehm, mis oli perekonna ainuke tuluallikas, lebas laudas surnult.

Noorem ingel küsis vanemalt: „Esimesel perel oli kõik olemas, ometi sa veel aitasid neid. Teisel perel ei olnud midagi, kuid nad olid valmis meiega kõike jagama, ometi sa lasid nende ainsal lehmal surra. Miks nõnda?" „Asjad ei ole sellised, nagu paistavad," vastas vanem ingel. „Kui me keldris olime, sain aru, et seinas olevasse auku on peidetud kulda. Sealne peremees oli mühakas ega soovinud head teha. Ma parandasin seina ära, nii et ta kulda ei leiaks. Järgmisel ööl, kui me voodis magasime, tuli surmaingel peremehe naisele järele, kuid ma andsin talle lehma. Asjad ei ole sellised, nagu paistavad."

Viimasel ajal tuleb eriti eredalt sisse vahe koostööpartnerite vahel (sh analoogilist teenust pakkuvate koostööpartnerite vahel). Mul on tõeliselt vedanud, sest enamus mu koostööpartnereid on nii fantastilised - nendega suheldes (tööalaselt) toovad nad alati naeratuse näole. Mõni üksik on eksinud ka sinna vahele, kellega on koostöö üks paras rist ja viletsus (ebapädevus ning tahtmatus olukorda parandada). Kuid seda viga annab parandada - neid väljavahetades (mis ongi hetkel teoks).

Inimesed, kes kohati tunduvad käredad ja näitavad iseloomu, siiski hindavad antud koostöösuhet. Olgu siis tegu emotsiooniga, mis "suhte rikastamise pärast" lisatakse või siis ebameeldivatest päevasündmustest tulenevate emotsioonidega. Pealegi mõni töö (eriti sellised, mis nõuavad piinlikku täpsust ja korrektsust) on eriti stressirohked. MOTT - mina olen kogenud "Igasugune agressioon on appikarje" selle paikapidavust.

Ehk kunagi ära langeta paikapidavat otsust (koostöö)suhete üle. Inimesi ja nende käitumise eripärasid õpibki tundma ajaga. Ka minul on loll komme inimestele alateadlikult väljakutseid esitada.

Me ei tea kunagi kõike. Seda mõistad üksnes aja jooksul. Mõned inimesed ilmuvad korraks meie ellu ja kaovad, mõned ilmuvad hetkeks ja saavad meie sõpradeks. Eilne on ajalugu. Homne on saladus. Tänane päev on – kingitus. Elu on nõidus, mille iga hetke maitse on kordumatu.


MILLEKS ON MEIL RASKUSED - SELLEKS, ET NEID ÜLETADA :)

Mmmmmm.... sport

Täiesti asendamatu tunne on pärast õhtust trenni lebada saunas ... . Vaieldamatu lõõgastus. Hea trenn pärast pingelist päeva ... Pole tõepoolest midagi fantastilisemat. Julgen kõigile soovitada - kui kurbus peale tuleb - mine tee trenni :)

"Sügisball" filmist on tore mõte (Lasnamäe maju vaadates): Iga inimene selles boksis tahab olla õnnelik.


Rõõmu ja lootust ka Sinu hinge!

Muinasjutud!

Eile juhtusin kogemata üle pika aja telekat vaatama. Sealt tuli teismeliste seriaal. Keskmeks teemaks oli ikka armastus ja keerulised suhted. Kahe inimese vahel (ühel juhul ka armukolmnurk) oli keemia ja tunded. Nad suhtlesid ja mõlemad teadsid seda, kuid kumbki ei julgenud otsustavat sammu teha. Kuna tegemist oli seriaaliga (n-ö muinasjutuga), siis osa lõppes sellega, et võeti julgus kokku ja saadi kokku. Põhiajendiks oli kolmanda ja elukogenud inimese soovitus: "Sa jääd seda muidu terve oma elu kahetsema!"

Sedapuhku oli tegemist.seriaaliga. Päriselus on paraku teisiti lood. Ma ei tea kui palju oled Sina seda kogenud, aga on inimene/inimesi, kellega puhul justnagu oleks midagi, aga kuna see arvamus põhineb sisetundel, siis ei julge midagi otseselt ka teha. On võimalus ka selline, et teise inimesega on täiesti tuntav keemia ja isegi mõlemad on seda tunnistanud, aga ikka sisemine ebakindlus, hirm ja ego takistavad, et midagi juhtuks. Siinpuhul kehtibki lause - kui Sa tahad midagi, mida Sul pole kunagi olnud, siis tuleb teha seda, mida Sa pole kunagi teinud. Ehk kui julgust kokku ei võeta, siis ei juhtugi midagi ja ei saagi teada, mis oleks võinud olla. Ja võib ka juhtuda, et kahetsetaksegi seda terve elu. Ratsionaalselt võttes - mis siis ikka kaotada on. Ego saab haiget kui ei tulegi midagi välja, aga oled vähemalt proovinud. Võit on sedapuhku suurem kui kaotus... .

***

Isa rääkis ka kuidas Eesti teleinimest hariti USAs - saateid tuleb teha 5nda klassi õpilase haridustasemel, siis saavad inimesed aru. Eesti on ikkagi targem ühiskond - meil tehakse 8nda klassi tasemega saateid :D Aga jah, nii kummaline kui see fenomen ka ei oleks, vaatavad haritud naised ikka seepe. Naine on romantik, kes elab oma unistusi välja läbi seebika muinasjutu. Sama efekti tekitab tegelikult ka need samad noortekas - õhkad ja vaatad ning unistad oma printsist ja happy end'ingust. Igaüks vajab kalli!