Vahva mõte, millest alles nüüd olen lõplikult aru saanud - salarelv "memme musi". Inimese meeleolu ja suutlikkus ja maailma nägemine võib hetkega resoluutselt muutuda. Kõik on meeleolus (mõtlemises kinni). Kui Sind valdavad ikka head ja soojad mõtted, siis oled kõigeks valmis ja tuledki kõigega toime. Kui aga miskit valusat on mõttes mõlkumas, siis soovid pigem olla surnud ja ega siis liiga efektiivne võitja ei ole kah.
Ema armastus on siin maamuna peal kõige siiram ja puhtam (üldjuhul). "Memme musi" sümboliseeribki seda sisemist jõudu - Sul on soojad ja positiivsed mõtted ning Sa tead, et Sul on back up. Sa oled kindel!
Kui palju Sina tegelikult kuulad?
Teine mõte, mida tahan jagada on kuulamisest. Mina kasutan väga palju Skype'i oma igapäevases töös. See on mu põhitöövahend. Märkasin enda käitumises midagi ebameeldivat. Nimelt teinekord kui vestlen kellegagi, siis panen osa tekstist teele ja teist osa kirjutan edasi. Teine inimene jõuab mulle vastata (öelda seda sama nt mida just kirjutan), kuid mina ikka saadan teksti ära. Ei raatsi nähtud vaeva kuidagi raisata.
Sellest ka küsimus mulle endale - kui palju ma tegelikult inimesi kuulan. See on üks näitlik pilt üldisemast suhtlusest. Kui palju me tegelikult kuulame siis inimesi. Ka reaalajavestluses - teinekord on mingi mõte, mida lihtsalt tahame välja öelda, olgugi, et sellest pole mingit tolku (mõte ära öeldud vms), paneme sellegi poolest teele (ütleme välja). Teinekord me lihtsalt tajume ära üldisest suhtlusmeeleolust vestluspartneri mõtteid. Aga ikkagi räägime edasi. Kas tegelikult tahame (tahan)kuulata enda häält? Ka kuningas Saalomon on öelnud, et mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust!
No comments:
Post a Comment