Korraldasin “anonüümse” naisteõhtu, kus esimesel poolel rääkisime ilunippe (käin meigikursustel) ja II poolel tõime küünlad välja ning J rääkis avatult “mehed naistest ja meestemaailm”.
http://www.youtube.com/watch?v=CsrfovOPcjk
Õhtu kõlavaim mõte, mille J välja ütles: “Eesti mehed on üldiselt mökud!” Ma ise nii julmalt ei julgeks öelda, aga toon siiski mehe enda väljaöeldud sõnad ära. Naistemaailma perspektiivist lähtudes võin öelda, et enamus naisi unistavad sellest, et mees oleks tugevam pool ja astuks ligi ja teeks selle esimese sammu. “Tänapäeval on romantika kadunud” mõttes, et mees teeb ise otsustava sammu. Tänapäeva (Eesti) mehed ei julge seda teha. “Ei” on nende suurim hirm.
Ja just seepärast saavad need mehed, kes julgevad naisi ise välja kutsuda, ka enamus naisi kätte. Pean tunnistama, et ka mina olen üks nendest, keda saavad kätte ainult need, kel on piisavalt julgust. Tagantjärgi mõeldes võin tunnistada, et paljudele olen võimaluse andnud, aga kuna nad ise pole piisavalt julged olnud, siis on nad ise sellest võimalusest ilma jäänud.
Üks periood oli selline, kus kõik mu meessoost sõbrad olid soovinud alguses midagi enamat. Sõbrad oleme ikka edasi. Julgus küsida annab respekti juurde selle mehe vastu, mitte ei kahanda seda naiste silmis. Isegi siis kui kutsele järgneb “ei”, on austus selle inimese vastu tõusnud.
Oleme Jga mõelnud ja kõrvalt näinud, kui palju inimesi on õnnetud. Tüdruk ootab, noormees on ka huvitatud, aga ... ei midagi. Mehed, miks te ise loobute oma õnnest?!?
Oleme mõlenud J-ga teha ka “anonüümset” meesteõhtut, kus käsitleda teemat “naised meestest” ja “mehed-meestele”. Kogu õhtu jutud jääksid ainult nende seinte vahele. Kuna ma ise pole “saadaval”, siis minu objektiivsust ei kalluta isiklikud huvid ;) Aga see toimuks siis kui on mehi, kes on huvitatud sellest.
