Sellel nädalal on mitmel korral kinnitust saanud võrdlus elu kui pokkerimäng. Ma ei poolda hasartmänge, aga võrdlusmomendiks on see suurepärane.
Ükskõik, mida Sa teed, ei ole mõistlik kõiki oma kaarde kohe paljastada. Positiivne üllatus on palju meeldivam kui negatiivne pettumus. Kingitus, mida pead lahti pakkima, on palju põnevam kui pakendita kingitus.
Kui Sa suhtled II inimesega, siis jälgi, kui palju tema oma kaarte on valmis avama. Sellest lähtuvalt ava ka ise. Teinekord on vajalik ise initsiatiivikust üles näidata ja kaarde avada esimesena, aga seda mõõduka kiirusega. Ära anna teisele trumpe kätte nii kergelt. Pealegi tal muutub mäng igavaks. Ükski pokkerimängija ei viitsi väga 3aastasega mängida, ikka tahab ta vastas näha võrdväärset partnerit, see kütab kirgi.
Elu on mäng, mida tuleb õppida mängima. Kui Sa aga hoiad oma kaardid suletuna, siis ei viitsi keegi Sinuga mängida. Tarkus seisneb tasakaalukuses.
PS! Mitte keegi meist pole nii tark, et oskaks elumängus ainult Võitja olla. Avatud ja lustlikku lähenemist mängureeglite õppimisel :)
1 comment:
Hea võrdlus - ja eks ta õige ole kah.
Mõni trump veel varrukasse, vahetevahel ka mõni süütult meelega kaoatud mäng ja lõbu laialt ;)
Post a Comment