Muinasjutud!

Eile juhtusin kogemata üle pika aja telekat vaatama. Sealt tuli teismeliste seriaal. Keskmeks teemaks oli ikka armastus ja keerulised suhted. Kahe inimese vahel (ühel juhul ka armukolmnurk) oli keemia ja tunded. Nad suhtlesid ja mõlemad teadsid seda, kuid kumbki ei julgenud otsustavat sammu teha. Kuna tegemist oli seriaaliga (n-ö muinasjutuga), siis osa lõppes sellega, et võeti julgus kokku ja saadi kokku. Põhiajendiks oli kolmanda ja elukogenud inimese soovitus: "Sa jääd seda muidu terve oma elu kahetsema!"

Sedapuhku oli tegemist.seriaaliga. Päriselus on paraku teisiti lood. Ma ei tea kui palju oled Sina seda kogenud, aga on inimene/inimesi, kellega puhul justnagu oleks midagi, aga kuna see arvamus põhineb sisetundel, siis ei julge midagi otseselt ka teha. On võimalus ka selline, et teise inimesega on täiesti tuntav keemia ja isegi mõlemad on seda tunnistanud, aga ikka sisemine ebakindlus, hirm ja ego takistavad, et midagi juhtuks. Siinpuhul kehtibki lause - kui Sa tahad midagi, mida Sul pole kunagi olnud, siis tuleb teha seda, mida Sa pole kunagi teinud. Ehk kui julgust kokku ei võeta, siis ei juhtugi midagi ja ei saagi teada, mis oleks võinud olla. Ja võib ka juhtuda, et kahetsetaksegi seda terve elu. Ratsionaalselt võttes - mis siis ikka kaotada on. Ego saab haiget kui ei tulegi midagi välja, aga oled vähemalt proovinud. Võit on sedapuhku suurem kui kaotus... .

***

Isa rääkis ka kuidas Eesti teleinimest hariti USAs - saateid tuleb teha 5nda klassi õpilase haridustasemel, siis saavad inimesed aru. Eesti on ikkagi targem ühiskond - meil tehakse 8nda klassi tasemega saateid :D Aga jah, nii kummaline kui see fenomen ka ei oleks, vaatavad haritud naised ikka seepe. Naine on romantik, kes elab oma unistusi välja läbi seebika muinasjutu. Sama efekti tekitab tegelikult ka need samad noortekas - õhkad ja vaatad ning unistad oma printsist ja happy end'ingust. Igaüks vajab kalli!