"Noormees, mis te tiksute, kavatsete varsti plahvatada?" küsiti mu töökaaslaselt, kes eile autoga tööle sõitis.
Nii ta on, et erineva (elu)tempo juures me kas jääme jalgu või jäävad teised meile jalgu. Ohtlik on see igaljuhul (liikluses). Tundsin ennast petetuna kui hakkasin oma autoga iseseisvalt sõitma pärast lubade kättesaamist. Kõik sõitsid minust mööda. Sain teada hirmsa tõsiasja - enamus sõidavadki 60 km/h. Helistasin kohe V-le (sõiduõpetajale): "Miks Sa mulle ei öelnud seda?!?"
Täna tuli vanaisa hoidma tema õde, minu aktiivne vanatädi. Kahju hakkas kohe vanaisast. Muidu on täitsa väljakutse jääda armastavaks, kui vanaisa on pool köögipõrandat ujutanud üle piimaga või pistab karjuma kui teda pesta või iga 5 min tagant süüa nõuab jne. Vanatädi on aga nii aktiivne, et paneb vist vanaisagi jooksma (kes muidu väga vaevaliselt liigub) ja süüa ka ilmselt ei anna nii palju jne :) Meil siiani on peres salasõna "tädi L" - nt maitseb nagu L-i tehtud (toit) = mitte liiga maitsev.
Kui väiksed olime, siis ema hirmutas meid ka oma õega: "Kui te toitu korralikult ära ei söö või kui te head lapsed pole, siis saadan teid tädi M-i juurde!" :D
1 comment:
Pean mainima, et mu aktiivne vanatädi on tore ja me oleme tema olemasolust väga tänulikud. Ta on lihtsalt teinekord nii aktiivse elutempoga ja tiksub hoopis teises rütmis, et vaja harjumist.
Ja see, et ta vanaisa hoiab, on ka ülimalt tänuväärne ja ilmselgelt mõjub see vanaisale hästi :)
See siis igaks juhuks lisamärkusena :)
Post a Comment