Sügisel läksin lõpuks tsiklilube tegema. Eluaeg on tsiklid meeldinud... eluaeg olen neid ka kartnud...
Sõpradega, kellel on tsikkel olemas, sai koos sõitmas käidud... Mmmmm...Tõesti super mõnus on tsikliga sõita, ainult mitte ise sangas olla :$ Enne eksameid oktoobri alguses sai nii usinasti harjutatud, et kukkusin ja lisaks rattale läks ka pöidlaluu.
Otsustasin nõrgema tsikliloa teha. Täna läksin siis meenutama tsiklisõitu. Jalg värises all nagu tallesaba. Töristasin vaikselt platsil ja tegin jälle lolli vea. Tundsin, et oleksin ohtlik nii endale kui kaasliiklejatele. Pärast otsust loobuda A-katist tuli südamesse rahu. Sõiduõpetaja nentis, et tsiklisõitu ei saa sundida. Üks teine neiu oli platsi kõrvalolevast mullahunnikust üle sõitnud otse haiglasse. Nüüd siis ka kardab tsikliga sõita.
Üldiselt ei poolda loobumist, kuid olen oma otsusega rahul. Oskan ennast ka ilma tsiklita lõhkuda ja alati on lootus, et sõbrad võtavad selja taha (Varustus ju olemas) :)
1 comment:
Sundida ei saa, see on õige, aga Sinu probleem on ilmselt sama, mis paljudel: Sa sõidad liiga aeglaselt ;)
Ilma naljata, platsi peal on imelihtne kukkuda, kui kiirus juba sees, on asi palju stabiilsem. Väikese kiirusega manööverdamine on vaat, et kõige raskem asi kogu sõidu juures.
Kukkumiste kartus on jube asi: mida rohkem kukud, seda aeglasemalt üritad sõita, mida aeglasemalt sõidad, seda rohkem kukud ....
Ära viska püssi põõsasse vaid organiseeri endale päev krossirattaga. Seda on kukkudes raske ära lõhkuda ja liiva peal väikese kiirusega jääd ise ka terveks. Asfalt on aeglaselt sõitma harjutamiseks tegelikult väga vale koht, Sa ju ei õppinud jalgrattaga sõitma asfaldil? Või õppisid? Vaene tüdruk kui see nii oli ;)
Post a Comment