On olemas 2sugust integratsiooni - I neist on selline, mida tööandja soosib (ühised (vabaaja)üritused) ja II, mida tekitavad töötajad ise.
Stephen Covey toob oma mõtiskluses "The 7 habits of highly effective people" kuuldavale äratuntava situatsiooni - töötajad arutavad omavahel kui nõme üks või teine ülemus/ kolleeg on. "Kas Sa tead mida Mart eile koosolekul ütles?" "Tead, mulle jäi silma kuidas ta ... !" Ja inimesed kasavavad kokku lisades omalt poolt veel lisaks midagi. Nad leiavad ühise keele, mis ühendab neid.
"Sa ei saa muuta tuule suunda, kuid Sa saad õiged purjed üles tõmmata!" on öelnud keegi tark inimene. Ja ikka kipuvad inimesed võitlema tuuleveskitega Don Quijote kombel. Ja siit eristuvadki inimesed - need kes jäävad nõiaringi ja integreeruvadki üksteisega läbi destruktiivse tegevuse (teiste kritiseerimine) ning inimesed, kes üldjuhul arenevad edasi tõmmates õiged purjed üles.
Kas minu kriitika teiste suunal ehitab kedagi/midagi üles? Muudab see maailma paremaks? Äkki tasuks suunata pilk sellele, kuidas selle sama energiaga saaksin kuidagi edasi liikuda?
No comments:
Post a Comment