Vaba laps!

Armunud naise süda on lõputu nagu ookean!

Eilne päev oli täis kogemusi ja äratundmist. Lõppes kohtumisega ühe armsa inimesega.

Kui naine on armunud (kindlasti kehtib see ka suuremal või väiksemal määral meeste puhul), siis kehtib täielikult ütlus - armastus teeb pimedaks. Kõrvalseisja võib nii selgelt näha, et mehest, kellele kuulub Su lähedase süda, ei ole asja. Kuid naine, kelle süda on kadunud, ei näe seda. Sul võib olla valus vaadata, kuidas Sinu kallis inimene teeb endale haiget lootuse hellitamisega, aga Sa ei saa suurt midagi teha. Mäletad, probleem on sellel, kes probleemi näeb. Armastav naine leiab alati põhjuse (vabanduse), miks mees nii käitub. Lootus südames on nii suur, et oma emotsioonide sees ei näe Sa tegevusmustri kordumist.

Kõik me tahame armastada ja olla armastatud. Kui inimene tajub, et ta on saavutanud otseühenduse teise inimese südamesse ("leidnud salasõna"), siis tunneb ta sellest võitu. See on omamoodi väljakutse, kaugele ma saan minna. Palju ma saan mõjutada. See on selline egokõditus, mida inimene ei teegi teadlikult, see tuleb alateadlikult. Eriti kui tegemist on puhta südamega. Meenuta tuntud laulusõnu "Põgene vaba laps"

Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
üht vaba last,
kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast,
ei heast ei kurjast,
ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,
kuid püüdjail on vaja just vaba last.

/..../

Vägivald armastab vabadust,
tahab ta võita ja vallutada.
Vägivald igatseb vabadust,
enda naljale kallutada.
Vägivald armastab vabadust,
armastab vabadust –
põgene, vaba laps!


Mida kauem elame, seda rohkem kurjust näeme. Inimene harjub sellega ja kalestunud südamega võtab ta mingil määral selle vastu ja suhtub sellesse kui paratamatusse. Ja puhas (tihti ka noor) süda on see vabduse ning puhtuse sümbol, mida inimene kõige rohkem igatseb. Ta igatseb seda puhtust ja siirust endale. Nõnda siis tahtmatult esineb käitumist, kus antakse teisele lootust. Otsuseid vastu ei võeta ja kindlaid samme ei astuta. Jäädakse "ohutusse kaugusse". Kui on raske hetk, torgitakse, ammutatakse endale jõudu ning antakse sellega "vabale lapsele" uut lootust. Mingil hetkel mõistetakse, et selline teguviis ei ole õige. Inimene võib isegi mõista, et midagi ei tule sellest välja, kuna "vaba laps" on omadega juba nii sees, siis otsib ta pidevalt ise kontakti, ning teine läheb kergemat vastupanu teed ning jätkab mängu.

"Vaba laps" ootab ja ootab. Tal on valus, sest ta tajub juba isegi, et asi ei ole päris õige. Kuid siiski - paaril korral on ta ju öelnud, et kas armastab teda, et ta on eriline. Või mis veel hullem: "Vaata, mis Sa minuga teed!" Naine leiab vabanduse mehe käitumisele, näidates sellega välja mõistmist ning tingimustega armastust. Naine ootab vaid üht sõna, naeratust või midagigi, mis annab talle tagasiside, et ta pingutused ei jookse tühja.

Mis kasu on sellest, et mees ütleb Sulle: "Sa oled kõige erilisem naine mu elus!" samas jälle elab koos teisega. Tegevus on see, mis loeb. Naine vabandab mehe käitumise välja: "Mehed tahavad ju alati tugevad olla. Armastus muudab neid emotsionaalseks ja nõrgaks. Ta lihtsalt kardab kaotada kontrolli enda üle!" Ta ei saa minuga praegu suhelda, sest tal on kiire. Praegu peangi olema eriti tugev, et talle jõudu anda. Jne, jne, jne ...

Suhete puhul tekib alati küsimus - kust jookseb piir allaandmisel ja millal tuleb pingutada?!? Kui suhe on läbi, siis torgi palju tahad, aga ega sellepärast südamesse teisel armastus ei teki. Südant ei saa sundida. Kui see kord läbi sai, siis isegi pärast uut võimalust olukord kordub. Liiga palju olen näinud haigetsaamist selle pärast. INIMESE KÄITUMINE KORDUB!!! Miks arvad, et ta muutub. Ei muutu!!! Jäta meelde! Kui võtad inimese enda ellu, siis saad ta koos kogu täiega, Sa ei saa nokkida nagu mõni teeb söögiga - seda ma söön ja seda mitte. Sellepärast ma ei saagi aru armastuslauludest: "Ooo baby, give me one more chance!" Oma torkimisega tõmbad endale lisavalu tuleviku tarbeks!

Teistpidi võttes alla ei tohi anda. Kust see piir jookseb? Seda teab ilmselt iga inimene ise oma südames. Siin elus ei ole nähtust "one size fits all!"

Kedagi ei saa süüdistada! Veel vähem selles, et ta ei armasta kedagi. Kuid väär on anda asjatut lootust. Otsuse tegemata jätmine on ka otsustamine (kind of). Sa ei taha teisele haiget teha, Sulle meeldib see siiras soojus, mis Sa teiselt poolt saad, kuid sisimas tead, et sellest ei tule kunagi asja. Teisele tühja lootuse tekitamine on suurim inimvastane kuritegu. Kõik me komistame ja kukume. Kuid kui mõistad seda, siis paranda oma käitumist. Valus on "vabal lapsel" nagunii. Lootuse andmisega pikendada ta valu! Mida varem otsus tehakse, seda rutem hakkab paranemine (pärast operatsiooni on võimalik paraneda).

Aga Sina, kes Sa oled kõrvalseisja rollis, siis Sul pole mõtet hakata rebima amunud naist maa peale. Kui hakkad talle näitama reaalsust, siis tõukab ta Sind eemale. Ta tunneb, et Sa ei saa tast aru. "Sa ei tunne teda. Ta ei ole nagu kõik teised. Ta on teistsugune." Ja teie vahel tekib betoonsein ning vestlus leiab kiirelt lõpu. Amunud naine tajub, et midagi pole korras, ta on segaduses. Segadus tähendab valu. Teadmatus ja segadus sööb seest nagu vähktõbi. Ta peab kellegagi rääkima. Läbi rääkimise meenutab ta neid ilusaid hetki, kus mees andis talle lootust. Ta hoiab neist hetkedest kinni. Sa ei saa neid hetki talt ära võtta. Ainus, mis Sa saad teha, on lisada mõtteid.

Rääkides enda või teiste nähtuid kogemusi, avardad Sa armunud naise silmaringi. Ta kuulab Sind ega blokeeri Sind. Sa räägid teistest kogemustest. Sinu ainus lootus on, et ta hakkab kaasa mõtlema. Ehk tekib tal äratundmine räägitu ja enda elu vahel. Seepärast on ka Piiblis (Uues Testamendis) nii palju räägitud tähendamissõnas (mõistukõnes) - kui Sa ütled kõva häälega välja teise inimese nõrkuse, siis ta on haavatav. Instiktiivselt võtab ta kaitsepositsiooni ning blokeerib ära kõik (kaitserefleks) mis Sa ütled. Kogemusi jagades oled andnud endast parima, et teist aidata!


Emotsioonid ongi kõige ebaratsionaalsem, kuid samas kõige rohkem rõõmu kinkivam!!!