Kõige eredam näide on Wilma Rudolph, kes oli oma emale kahekümnes kahekümne kahest lapsest. Ta sündis enneaegsena ja tema ellujäämine oli kaheldav. Juba varakult avastati tal lastehalvatus. 4-aastaselt põdes ta kahepoolset kopsupõletikku ja sarlakeid, mis jätsid ta vasaku jala halvatuks. Kuid ema jätkas ta jala masseerimist ja kõigi koduste vahenditega ravitsemist, kuni 9-aastaselt võeti lapse jala ümbert ära metallklamber ja 12-aastaselt täitus lõpuks Wilma unistus vabaneda karkudest ja olla nagu teised lapsed. 13-aastasena käis ta juba täiesti normaalselt ja samal aastal otsustas ta saada jooksjaks. Mitu aastat jäi ta igal võistlusel viimaseks. Kõik soovitasid tal loobuda. Kuid ta jätkas jooksmist, kuni ühel päeval võitis ühe jooksu. Siis teise ja iga järgmise. Lõpuks võitis see tüdruk, kellele väikesena öeldi, et ta ei suuda enam kunagi käia, 20 aastasena XVII Olümpiamängudel Roomas USA võistlejana kolm kuldmedalit (100 m, 200 m ja 4 x 100 m teatejooksus; 100 m täpselt 11 sek, 200 m 23,2 sek [uus olümpia rekord] ja 4 x 100 m 44,5 sek [uus maailmarekord]). Teda tituleeriti "maailma kiireimaks naiseks." Itaallased hüüdsid teda "mustaks gaselliks", prantslased aga "mustaks pärliks".
http://www.youtube.com/watch?v=A2WYqrdCPhU
:)
No comments:
Post a Comment