Oled Sa kunagi teinud tõeliselt head seljankat (Suppi)?
Seljankas on ohtralt sibulat, pipart, hapukurki, suhkrut, soola, ohtralt erinevat liha jne. Kui veel teha originaalilähedast seljankat (nagu venelased seda muiste tegid), siis leent keeta hapukurgiveest.
Üldiselt maitseb see supp enamikule. Vähemalt kõigile kes külla on sattunud, mil olen seda teinud, on see väga mokkamööda olnud.
Vaatame supi koostisosi:
Sibul - ei ole just maitsev paljalt ja ohtralt süüa. Tükeldades/lõikudes ajab nutma.
Pipar - Kas Sul on kunagi sattunud pipratera hamba alla? Võtab näo krimpsu.
Hapukurk - igavesti hapu, mis mõnele maitseb, kuid üldiselt seda meeletustes kogustes ei sööda.
Erinev liha - räägitakse, et Põhjamaa kllimas on liha ellujäämiseks vajalik. Sams on see suhteliselt raske organismile seedida. Mida rohkem seda on, seda rammusam on supp ja seda kauem see kõhus püsib.
Suhkur - ei kiputa just praekartulitele suhkrut lisama, kuid suppidele (nt Borsh) ja hapukapsale sobib see imehästi.
Tegelikult on elu nagu maitsev seljanka. Kui kõiki komponente on protportsionaalselt õiges koguses, siis tuleb suurepärane lõpptulemus. Ehk järgmine kord kui elus on ebameeldiv seik, siis Sul sattus lihtsalt "pipar hamba" alla. Ega supp/elu seepärast kehvem ole. Meil on võimalus rahulikumalt ja läbimõeldumalt "suppi süüa" ning pipraterad kõrvale lükata. Aga inimlikult kohati kiirustame ja ei usu teisi ja siis kolistamegi ämbreid.
Kokana Sa ju ei jätaks ühtegi komponenti välja - tahame ju, et toit tuleks võimalikult maitsev. Miks tahavad siis inimesed teinekord oma elust erinevaid komponente välja jätta ning sellega muuta lõpptulemust?!?
No comments:
Post a Comment