Mõned asjad on muutumatud

Don Quijote püüdis küll võidelda tuuleveskitega, aga tulutult.

Mul on nii hea meel oma sõbranna pärast, kel on ülivahva elukaaslane. Nad sobivad nii hästi kokku. Noormees on üliasjalik ja arusaaja. Nt tema suust pärineb fraas: “Igasugune solvumine, mossitamine jms kuulub naiste normaalse mikrofloora hulka!” Ta on aktsepteerinud sellega, sest nii see paraku on. Ta laseb sõbrannal kohati jonnida, aga mitte liiga pikalt. Ehk käitub nii nagu vaja on.

Samad põhimõtted on nt meeste osas. Olen harjunud mõttega, et kohati meeste puhul kukuvad asjad käest ja sinna nad jäävad. Mehed kohati ei oska näha, et lagas laud on kole, et selle võiks korda teha (nõud kasvõi kraanikaussi ja laud puhtaks pühkida). Sellised pisikesed eripärad.

Ilmselt meil kõigil on kohati raske teise sugupoole käitumist mõista (tajume maailma ikkagi lähtuvalt endast), kuid tarkust, et sellega leppida. Me ei saa muuta tuule suunda, kuid me saame õiged purjed üles tõmmata.



PS! Vastus Vernerile – Kuidas II poolt valitakse
NB! Taaskord – ei ole 100% reegel.

Siiski julgen jätkuvalt öelda, et valik tehakse vastavalt endale ja enda väärtushinnangutele, kõik muu on lühiajaline. Näide – kevadel tuli tänaval ligi pikk, suhteliselt kena, hästi riides käiv tüüp ja kutsus välja. Tänaval ligiastujatega on alati see dilemma, et kellele oma nr anda ja kellele mitte. Alati on tore uusi tuttavaid saada (pean siinkohal silmas eelkõige sõpru ja “nõrku kontakte”), kuid ega terve maailmaga ka sõber saa olla. Kuna tüüp oli järjekindel, siis mu numbri ta sai ja väljas ka paar korda käisime. Tegu oli siiski 2 erineva maailmaga. Ta ütles esimese kohtumise alguses kohe: “Ära valesti aru saa, aga kui ma Sind spordiklubis nägin, siis ma ei näinud mitte Su aju, vaid Su keha!” Tema jaoks oli piisavaks (püsi)suhteks see, kui mõlemad hindavad ilusat keha ja head seksi. Kuna minul on väheke teine arusaam ja ellusuhtumine, siis väga pikaks see suhtlus ei jäänud. Ilmselt teretame tänaval naeratusega, aga suhtes me ei ole.

Neljapäeval käisin sugulase rattaraamil bussijaamas järgi. 2 tüüpi, kes olid just autot käivitanud, nähes mind 2 suure pakiga, tuli üks neist kohe abi pakkuma. Kohe kutsus ka välja. Tänasin viisakalt ning läksin oma auto juurde (auto oli suht sealsamas). Tüüp oli järjepidev. Sõitis autoga mu auto kõrvale, hüppas välja ja aitad rattaraami pagassi tõsta. Järjekindlalt kutsus kohvile. Pärast teistkordset mitte nõustumist pakkus välja, et läheksime sõpradena siis kohvile. Kiitus tüübile ta järjepidevuse eest, kuid antud juhul tema ei saanud minu numbrit (ka mitte sõpruse ega nõrga kontakti eesmärgil). Põhjuseid oli mitmeid.