Reede õhtul kella 8 tuuri helistas sõber ja kutsus osalema "Baltic Chain Run 2009”-l (Baltiketi 20nes aastapäev tsiklitel). Väga vahva üritus oli. Laupäeval oli super ilus ilm ja fantastiline loodus. Tsiklisõidu puhul ongi kõige parem see, et koged vahetult loodust, õhku ja lõhnu.
Tänavatele oli kogunenud kohalikud rattureid rõõmsalt tervitama. Tekkis tõeline ühendatud rahvaste tunne. Eriti tore oli näha vanema generatsiooni esindajaid, kes ilmselt olid ka ise 20 aastat tagasi kätest hoidnud… Nüüd on meie kord traditsioone ja sõprust hoida …
Korralikult oli rattureid 3lt maalt saabunud, Lätlastest oli ainult kahju, et nad nii vähe said sõita (kogunemine oli Siguldas). Õhtupimeduses kui laagriplats üles sai, oli väga mõnus minna parklasse tsikleid uudistama. Igasuguseid oli kokku tulnud. Siinkohal meenus ca poole aasta tagune seik kui spordiklubis trennist tulles oli riietusruumis üks ca 4 aastane väike tüdruk, kes äkitselt hüüatas: “Paljad tissid! Nii palju paljaid tisse…!?!” Tekkis tahtmine sama siiralt hüüatada: “Tsiklid! Nii palju erinevaid tsikleid!”
Oli unikume, trike, cruisereid (lisaks tavasõiduvahenditele). Suhtlesime ühe cruiseri omanikuga – kaherattalisel oli valgenahksisu, mõlemad istmed nagu tugitoolid. Tagaistuja väheke kõrgemal ning koos käetugedega. Varustusse kuulusid istmesoojendajad, õhksoojendus (kätele ja jalgadele), kõlarid, raadjojaamad jne. Ei oleks nagu tsikliks kohe tahtnud tituleerida. Tore oli ringi vaadata, aga neid, mida endale tahta, oli suht vähe…
Õhtusel kontserdil röögiti laulda koledal häälel ja magama jäädes mõned purjus jurakad löristasid oma tsiklitega telkide vahel – katsetasid kes kõvemat lörinat teeb. Hommikune äratus oli samasuguste helide saatel.
Tore oli!
No comments:
Post a Comment