Prantslased ei ole harjunud internetiga. Nt Kesk-Prantsusmaal Taizésse minnes küsisin teed ühelt Prantslaselt, kellega koos läksime kohaliku riigiasutusse. Seal küsisin internetti ja mees teatas, et seal ei ole netti. Pärast pikka usutlust tuli välja, et säherdune loomake elab küll neil majas. See oli aga „igivanas” kastis (pakun, et meil oli 90ndatel selline kast kodus) ja liikus üliaeglaselt.
SNCF (Prantsuse raudtee) – see firma streigib kõige enam, sest Prantsusmaal on rongi infrastruktuur tõesti hästi arenenud ja sellest tulenevalt on töötajatel jõudu.
Busside pingiread on ülikitsad – justkui kääbustemaaga oleks tegu.
INIMESED
Prantslastega võib alati rääkida toidust – nad elavad selleks, et süüa. Põhja-Euroopa jm sellelähedased kodanikud võivad tunduda kohati barbaaridena, kuna nad söövad, et elada.
Kui prantslased keskenduksid rohkem tööle, siis nad ei peaks nii kaua tööl aega veetma. Suur osa päevast kulub sotsiaalsele vestlusele (Austraallanna, kes on 2. aastat Pariisis elanud).
Prantslaste töökorraldust kajastab ka projekti programm 3 – 4 tegevust päevas ja seegi ilma kellaajata. Eelmisel päeva lõpus mainiti hommikusöögi aeg.
Prantsuse naiste stiili eripäraks on kõrged saapad. Eestis on ka, aga mitte sooja ilmaga. Neil on lühikesed püksid ja seelikud kõrgete saabastega (ka ca 25 kraadi juures) – ilu nõuab ohvreid.
Kui prantslasel on probleem, mis nõuab väheke suuremat pingutust, siis järelikult puudub sellel lahendus. (Totaalselt vastupidine eeslase suhtumisele – meil on ju internett jm vahendid).
Kui Eestis mootoratturid tervitavad üksteist, siis Prantsusmaal tervitavad tervisesportlased üksteist.
Ema õpetas meid – kui kellegi poole pöördud, siis alustad: „Vabandage/ Excuse me ... .” Prantsusmaal aga oli alguses tervitus ja siis põhjus.
No comments:
Post a Comment