Murphy ei sure kunagi.
Eile õhtul sain kell 00.30 magama ja pave algas 6.30. Tööle jõudes avasin postkasti, kus oli Hispaania tehas suure üllatuse valmistanud – raskeveose (60 kg) olid nad lennukulleriga teele pannud, mitte maismaad mööda nagu oli meie kokkulepe. Lennukuller tähendab siis sellise saadetise puhul 5kohalist arvenumbrit (ja kaugelt mitte ainult 10 000 EEK). Ehk transpordihind on 54 korda suurem kui toote omahind. Südame alt võttis jahedaks. Hingamine normaliseerus pärast seda kui kullerfirma näitas üles inimlikkus ning tegi miinimumhinna, mis nad üldse said (enda jaoks siis miinusega). Muidugi apelleerin, et tehas vahe kinni maksab, kuid antud firmale oleme väike klient.
Edasi kulges samas taktis. Üks meie suurimaid edasimüüjaid teatas, et kampaania algab nädal varem. Osa kaubast välismaal hetkel ootamas transporti. Siis tuletas mu oma juriidilise keha raamatupidaja meelde, et homme on aastaaruande esitamise tähtaeg = peale tööd koju ruttu täitmata jäänud aruandeid vorpima.
Meie autojuht jagas minuga oma emotsioone kuna ei saanud teda lasta puhkusele (hakkas üks hetk oma puhkuseaegu vahetama ja teab küll tingimusi).
Ja tagatipuks läks mu seeliku lukk katki. Alguses piisas rinnasildi taga olevast haaknõelast, kuid ühel hetkel jäi väheseks. Võtsin autost nõelakoplekti (mis on alati kaasas) ja läksin WCsse seelikulukku kinni õmblema. Poole peale jõudes tegi nõel krõks ja pooleks ta oli (PS! Liiga jõuliseks õmblejaks ennast ei pea).
Jätkuvalt usun, et järelikult on mul nii võimas kogemus olnud, et asi on vaja tasakaalu viia!
PS! Lennukiga tulnud Hispaania kaubast oli osa katki :D ja saaga jätkub…. (praegu ei oskagi muud teha kui ainult naerda)….
1 comment:
Päevad pole vennad... :)
Eksisin mingit kõverat veebiteed pidi Su blogini ja nüüd ma seda siis loen :)
Post a Comment