Tuule suund!

Me ei saa muuta tuule suunda, aga me saame õiged purjed üles tõmmata!

Reedel lõppes mul loengusari. Nüüd on hunnik kodutöid ja pakk arvestusi, mida parandada ja hinnata. Iga kursuse koosseis on erinev ja ometi on igas koosseisus esindatud teatavaid käitumismudeleid. Nemad, kellega lõpetasin, olid nii toredad, et mul oli kohe kahju nendega viimast loengut teha.

Tänu nendele loengutele olen suuresti oma viimase aja raskustest üle saanud. Paraku on iga inimese elus muresid. Kui üks laheneb, siis tuleb järgmine. Mõni mure on lihtsalt nagu vähktõbi, mis vaikselt sööb ja nõrgestab ning muudab rusudeks ka kõige tugevamad inimesed. Teised mured on sellised igapäevased - muudab elu ebameeldivaks, aga pärast sooja kalli (vms) lähed rõõmsalt edasi. Kui aga probleemid on nt eraelu valdkonnast, siis paneb see kogu tasakaalu kõikuma.

Just sellistel hetkedel vajame midagi sellist, mis aitab meil pilku hoida õigel kursil. Me ei saa muuta tuule suunda. Don Quijote võitles tuuleveskitega ning aitas meil sellega mõista - pole mõtet! Järelikult tuleb keskenduda õigete purjede heiskamisele = tegevustele, mis teevad meele rõõmsaks.

Oled ehk tähele pannud kui palju naeratus muudab inimest ilusamaks. Kui meeldiv on suhelda elurõõmsa inimesega. Inimene, kes on vitaalselt elurõõmus (mitte segi ajada elupõletamisega). Kui inimene on rõõmus, siis ta nakatab oma rõõmuga ka teisi. Kui teha seda, mis meeldib, siis küllap peagi sujuvad ka teised eluasjad.

Loengute lugemine/läbiviimine on minu jaoks tõeline nauding. Ma ei saa kunagi märkimisväärseks ostu ega logistika inimeseks. Ma ei tahagi mitte niivõrd endale nime teha kuivõrd "muuta maailma paremaks paigaks", st et mu elust oleks tolku. Kui näen säravaid pilke auditooriumi silmis, siis see ongi minu energia- ja rõõmuallikas. Kuigi mida aeg edasi läheb, seda rohkem ja rohkem ma tajun oma tühisust ning rumalust. Mõistan aina enam kuivõrd olulised on inimesed mu elus.

Minu praegune kirjutis eirab igasuguseid reegleid (konkreetsus, lihvitus jms). Ma ei taotlegi praeguse kirjutisega "parima proosateksti auhinnale". Panin kirja oma mõtted nii keeruliselt ja käänuliselt nagu nad mu peas on.

Oluline ongi keskenduda sellele, mis on, mitte sellele, mida ei ole. Kui nüüd ja praegu päike paistab, siis tunne sellest just praegu rõõmu . Homme ei pruugi päike paista, aga homme on teised rõõmud. (Kuigi vahel võib raske seda teha olla)


Kallista alati inimesi, sest me ei tea, millal ise võime kalli vajada, et rõõmsana edasi astuda!

Kallistan kõvasti ja soojalt!