Tell me about your story

Tell me about your story
Was there blood, sweat or tears?
Maybe there was some glory
Over your last 100 years
Within your homeland
Prisoners they were
A powerful people
A powerful prayer
See the strength
Feel the pride
Run with nature
Nothing to hide

A little more heartache, it will never last
Strong in their ways, set in their path
Walking in beauty, all the way
Walking in beauty, the native says.
Brought them home, home to stay
This is our story
Of blood, sweat, and tears
No, there is no glory
But we will be here
The next 100 years.

Lavelle, 10th grade (Indiaanlane)

Sain täna kätte oma Ameerika vanemate tervituskaardi. Seal vahel oli ka ühe indiaani erakooli õpilaste luulet.

Kas Sina oled rõõmustanud on elu jooksul nii, et tunned, et see rõõm ei mahu Sinu südamesse ära? Oled Sa nutnud suurest kurbusest? Oled Sa soovinud, et oleksid pigem surnud? On Su süda kildudeks purunenud kellegi pärast? Oled Sa lootnud? Oled Sa pettunud olnud? Oled Sa tundnud, et oled rumal? Oled Sa imetlenud autoriteetseid isikuid? Oled Sa armastanud kedagi? Oled Sa olnud armunud? Kas Sulle on andestatud? Kas Sind on aidatud kui Sul on raske olnud? Oled Sa tundnud kalli, mis annab jõudu, et edasi minna? Oled Sa naernud pisarateni?

See ongi elu. Tribüünil istujad teavad alati õpetada kuidas paremini teha. Mängijad platsil kukuvad, on porised ja väsinud. Löövad väravaid ja kaotavad hetkeliselt vastasele. Lõpuks võidab mängija, mitte pealtvaataja.

Kui tunned mingisugust ülaltoodud emotsiooni, siis ole tänulik - Sa elad. Sina võidad mängu lõpus, mitte see kõrvalseisja, kes kiibitseb ja targutab kõrval!!!


Kallistan :)