Mul on üks sõber, kes mõjub mulle kui liivapaber. Kohati on temaga suhtlus irriteeriv, kuid see tõukab mind üle vaatama oma mõtteid, tegevusi ja sõnastusi. Inimene kipub hoidma ikka ligi neile, kes nende ego silitavad ja lasevad rahus elada ja olla - vaikselt (vaimselt) paksuks ja laisaks minna. Olen ka tema puhul täheldanud, et kui ta ütleb midagi, siis esmalt tõuseb veri pähe ja tahan kohe ennast õigustama hakata.
Milleks õigustada, kui teised tajuvad konkreetset situatsiooni või käitumist teisiti. Targa inimesena lükkan vere kehasse tagasi ja analüüsin veelkord. Samas jälle ei saa teise inimese arvamust 100% kullana võtta. Tema nägemus Sinust, Sinuga puudutavast kontekstist on subjektiivne - tingitud suhtumisest Sinusse (antipaatia/sümpaata, respekt, üleolev suhtumine jne), tema hetkemeeleolust jne - ehk saadud tagasiside on kitsas, ei pruugi üldsuse arvamust kajastada.
Ehk elus tasub ikka hoida liivapaber (inimene, kes annab adekvaatset tagasisidet) tagataskus ja jänesenahk (inimene, kes silitab ego) koti põhjas.
No comments:
Post a Comment