Alates esmaspäevast on üks tulekahju teist taga ajanud. Kõik tulevad vahelduva eduga oma teemadega peale ja kõigi mure on kõige tähtsam. Tööd päeva esimesel poolel teha ei saagi (rääkimata mailide lugemisest), sest kõikidega on vaja rääkida.
Esmapilgul tuleb kassiahastus peale - mis mõttes - ma ei jõua kõikide probleemidega valmis ja tegeleda. Juba lendab sama inimene, kes 10 min tagasi oma murest rääkis, tagasi ja küsib: "Noh?" teadmata, et peale teda tuli veel 2 inimest oma murest rääkima.
Eks see ole tüüpiline giganttordi teema. Nimelt kui vaatad suurt nt pulmatorti teadmisega, et Sa pead selle korraga ja kohe üksi ära sööma, siis tuleb ahastus peale ... ma ei jaksa ju ... Kui aga hingata korraks sügavalt sisse ja välja ning hakata antud torti sööma tüki kaupa, siis on see tort täitsa nauditav. Otsast alustame ja sööme täpselt nii kiiresti kui jõuame, sest eesmärk on tort ära süüa. Ja nagu võluväel on lõpuks "tort" söödud ja ise oleme seejuures emotsionaalselt ellu jäänud.
Nii hea tunne oli eile õhtul lauapeale kogunenud pabereid korrastada. Valgus hakkab jälle paistma paberikuhila alt ja tulemus on käega katsutav.
Isukat tordisöömist!
No comments:
Post a Comment