Uus maailm Sinus endas!

Iga uus sõber kujutab endast meie sees olevat maailma, mis pole ehk sündinudki, kuni ta meieni jõuab, ja ainuüksi selle kohtumise abil sünnib uus maailm.

A. Nin (Prantsuse kirjanik)

Hinda hetki, mil saad teiste inimestega vestelda. Kui kunagi mõtlesin läbi oma koolituskavade tutvustuse, siis mõtlesin ka sellele - mispärast peaksid inimesed maksma koolituse eest samal ajal, kui neil on võimalik tarkust (teooriat) omandada tasuta (raamatud, internet jne).

Üksinda raamatut lugedes saad Sa vaid ühekülgse infosisendi osaliseks. Koolitusel koos teistega (ilmselt samu mõtteid kuuldes, mida oled varemgi mõelnud või kuulnud) omandavad need täiesti uue tähenduse -
1. Sul endal on vahepeal olnud uued kogemused ja läbielamised;
2. Inimesed Su ümber toovad kuuldavale oma elukogemuse ja perspektiivi, millega nemad lähenevad probleemile / teemale.

Mitme peale sünteesitakse uued vaatenurgad ja lahendused, mille peale üksinda ehk poleks tulnud.

Ole siis avatud igale (uuele) inimesele oma elus - iial ei või teada milline uus maailm sünnib või lahenduse ta Su ellu toob.


tarkust väärtustada inimesi oma ümber ja üle olla eelarvamustest!

Konstruktiivne Konflikt

Kas oled mõelnud kui konstruktiivsed konfliktid võivad olla? Kunagi kirjutasin progressiivsest "Ei"-st (st "ei"-d ei tasu karta. See aitab selle saajal edasi liikuda). Konfliktiga on enam-vähem sama lugu.

Mõni situatsioon on jõudnud sinna maale, kus konflikt on paratamatu. Nagu lapseootel naine - sünnitama peab ta nagunii, kui aeg üle läheb, seda halvemaks olukord muutub. Sama ka konfliktiga - seda ei tasu elu eest karta ja vältida. Pigem lasta sel juhtuda õigel ajal ja kontrollitult ning siis seda lahendada. Seesugune "plahvatus" tekitab uue olukorra, mis võib oskuslikul ja teadlikul käitumisel olla oluliselt tulemuslikum ja parem kui olukord enne konflikti.

Tihti peale olukord enne konflikti on teadmatus. Teadmatus on aga kõige hullem. Siis kipub inimene genereerima ise puuduolevat infot läbi subjektiivse emotsiooniprisma. Tekitatakse pseudoprobleemid ja asutakse siis neid samu PSEUDOPROBLEEME lahendama. Ehk energaikulu on täiesti põhjendamatu. Puudub resultaat ja ressurss (energia) on raisatud.

Ehk konflikti teadlik lahendamine on nagu laua pühkimine - kui ajad midagi laua peale siis selle kohesel ärapühkimisel vabaned tekkinud lägast kiirelt ja kergelt. Kui aga ootad ja lased lägal ära kuivada, siis selle eemaldamine nõuab oluliselt rohkem energiat.


Tarkust pühade ajal :)

Omale kaikaga, võõrale präänikut!

Juba pikemat aega olen juurelnud ja vaadelnud elu paradoksi üle - omale kallame kogu solgi kaela ja võõrad saavad tunda ainult seda paremat ja vaoshoitud poolt. (Piltlik paralleel kitš-pildist - naine on kodus lokirullide ja rohelise näomaskiga selleks, et välja minnes olla kaunim).

On ju nii, et enamus inimesed on ääretult meeldivad ja armastuväärsed. No nii imelised,et kui kuuled, et nende elus on probleeme, siis imestad: "Kuidas nii?!?" On ju nii, et kui õhtult töölt/koolist tullakse, siis elatakse kogu see negatiivne omade peal välja (kas siis jagatakse muret või siis elatakse negatiivselt välja). Mõnes kodus tuleb ikka ette - meeldetuletused naise poolt prilllaua ülesjätmise, tühja piimapaki külmkappi jätmises vms osas.

Võõrad aga saavad ülima kohtlemise osaliseks - külla tulles pakutakse parimat kraami, teenindatakse ette-taha jne. Sõbrad on need, kes leiavad aega, et komplimenti teha ja Sind igati väärtustama, oma teisel poolel aga seevastu on seda kuidagi raske teha. Ainult tänu elukogemusele mõistame, et ühel hetkel saab iga võõras omaks. * Mõjuv argument on iseenesest seegi, et kaua Sa suudad olla "ideaalne" inimene. Meil kõigil ju emotsioonid, mida sotsiaalse olevusena jagada vaja.

Ilus oleks ju kui suudaksime pöörata antud paradoksi vastupidiseks või vähemalt, et omadele ei äigaks pidevalt kaikaga.

Teine mõtiskluse teema - ämmad ja äiad. Ka üks 8. aastane saksa poiss on öelnud "Ämm on karistus selle eest, et abiellusid sellega, keda ei armasta!" Äia ei peeta kunagi karistuseks. Äi on üldiselt pigem toetav, kui et destruktiivne nähtus.

Njah, naistena oleme juba saanud endale emotsioonid ja iseloomu, mis kohati suudab päris jubedaid olukordi luua...

Tarkust leida tasakaal elus ja südamesse rahu :)

Gigantne tort!

Alates esmaspäevast on üks tulekahju teist taga ajanud. Kõik tulevad vahelduva eduga oma teemadega peale ja kõigi mure on kõige tähtsam. Tööd päeva esimesel poolel teha ei saagi (rääkimata mailide lugemisest), sest kõikidega on vaja rääkida.

Esmapilgul tuleb kassiahastus peale - mis mõttes - ma ei jõua kõikide probleemidega valmis ja tegeleda. Juba lendab sama inimene, kes 10 min tagasi oma murest rääkis, tagasi ja küsib: "Noh?" teadmata, et peale teda tuli veel 2 inimest oma murest rääkima.

Eks see ole tüüpiline giganttordi teema. Nimelt kui vaatad suurt nt pulmatorti teadmisega, et Sa pead selle korraga ja kohe üksi ära sööma, siis tuleb ahastus peale ... ma ei jaksa ju ... Kui aga hingata korraks sügavalt sisse ja välja ning hakata antud torti sööma tüki kaupa, siis on see tort täitsa nauditav. Otsast alustame ja sööme täpselt nii kiiresti kui jõuame, sest eesmärk on tort ära süüa. Ja nagu võluväel on lõpuks "tort" söödud ja ise oleme seejuures emotsionaalselt ellu jäänud.

Nii hea tunne oli eile õhtul lauapeale kogunenud pabereid korrastada. Valgus hakkab jälle paistma paberikuhila alt ja tulemus on käega katsutav.


Isukat tordisöömist!

Hellitame stressi!

Stress on probleemi kramplikult enda käes hoidmine ja selle hellistamine.

Igal ajal on meil elus probleemid ja mured - see on garanteeritud. Ratsionaalseid lähenemine on võtta järjekordset probleemi kui "tööülesannet" - analüüsida läbi võimalikud lahendused ja selles suunas siis liikuda ning mitte sellele liigselt energiat ja tähelepanu kulutada. Enamus inimesi paraku aga hoiab kramplikult probleemist kinni, ei taha käest lasta. Sellele pidevalt mõtlemine on sama kui probleemi hellitamine (silitamine ja toitmine, et see ikka meie elus kasvaks ja võimust võtaks). Ja justnimelt see ongi stress.

Tarkust, et mitte muredele oma igapäev üles ehitada!

Nutame end ilusaks?

Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.
/Kg 1:9/

Tead mis - meil kõigil on mured ja raskused ja need jäävad ALATI meie ellu. Kui praegu aktuaalne probleem laheneb, siis tuleb järgmine. Inimene lihtsalt ei oska teisiti elada. Järelikult selle pärast stressata ja olla muremõtetega, oleks sama mõtekas kui iga hommikul ärgata üles ja nutta, et mu jalanõu nr on 39, pikkust 175,5, üle meetrised jalad (raske pükse osta) jne. Milleks leinata millegi üle, mida nagunii muuta ei saa - mul ei saa olema kunagi lühikesed jalad ja pikkus vähemaks ma ei nuta. Sama on probleemide üle - on jah raske, aga siis? Kõigil on raske - igaleühele antakse just nii suur koorem kui ta kanda jaksab.

Oidu, et võtta igapäevaseid probleeme kui paratamatust ja suhtuda sellesse kui väljakutsesse, mis kasvatab meid tugevamaks ja targemaks!


Soojad kallid algavasse nädalasse!

Liivapaber tahataskusse!

Mul on üks sõber, kes mõjub mulle kui liivapaber. Kohati on temaga suhtlus irriteeriv, kuid see tõukab mind üle vaatama oma mõtteid, tegevusi ja sõnastusi. Inimene kipub hoidma ikka ligi neile, kes nende ego silitavad ja lasevad rahus elada ja olla - vaikselt (vaimselt) paksuks ja laisaks minna. Olen ka tema puhul täheldanud, et kui ta ütleb midagi, siis esmalt tõuseb veri pähe ja tahan kohe ennast õigustama hakata.

Milleks õigustada, kui teised tajuvad konkreetset situatsiooni või käitumist teisiti. Targa inimesena lükkan vere kehasse tagasi ja analüüsin veelkord. Samas jälle ei saa teise inimese arvamust 100% kullana võtta. Tema nägemus Sinust, Sinuga puudutavast kontekstist on subjektiivne - tingitud suhtumisest Sinusse (antipaatia/sümpaata, respekt, üleolev suhtumine jne), tema hetkemeeleolust jne - ehk saadud tagasiside on kitsas, ei pruugi üldsuse arvamust kajastada.

Ehk elus tasub ikka hoida liivapaber (inimene, kes annab adekvaatset tagasisidet) tagataskus ja jänesenahk (inimene, kes silitab ego) koti põhjas.