Olin mõnda aega väheke "segaduses". Seisin silmitsi dilemmaga, millega ilmselt iga naisolevus kokku puutub - mehed ja nende enda järgi koristamine.
Mis seal salata - maast madalast on kasvatatud, et kodu peab puhas olema. V-o olen ka loomu poolest "perfeksionist" (mõistlikuse piires). Hubane kodu on korras ja puhas. Kuna hetkel elan suhteliselt egoistlikku elu (peale tööd trenn, sõbrad, tsikliga sõitmine jne), siis koju satun väga harva - ainult magama. Kui lõpuks jõuan, siis hakkan kohe koristama. Nii ongi mul kodus kindel trajektoor välja kujunenud - köök - elutuba - voodi (vahest harva ka arvuti).
Kui oma täiskasvanud kaaselanikele tuletan meelde (NB!!! Ei karju), et võiks ikka enda järgi koristada ka, siis hiljuti sain vastuseks - miks Sa ei võiks sõbralikum olla? Tee ise ära ja ära ütle. Ilmselgelt ei panda tähele seda kui koristan niipalju kui hetke, mil seda meelde tuletan.
Mu Iraani sõber (Mehrdad) ütles väga tabava lause kodu puhtuse kohta - "kodu peab olema just nii must, et tervisele ei hakkaks ja just nii puhas, et õnnelik oleksid!" Ehk perfektset puhtust ei ole võimalik nagunii saavutada (mõtetu stress seda püüelda). Pealegi oma puhtusepüüdlusega ei tasu sooja õhkkonda rikkuda - mis siis on tähtsam - kas inimsuhted või perfektselt puhas kodu? Kas tähtsam on elu elada ja seda koos teistega nautida või kogu oma vaba aeg panna koristamise alla ja siis stressis olla?
Dilemma kohta, mis siis teha - kas olla sõbralikum (koristada ise kõik alati ära ja mitte mainida midagi) või siis siiski meelde tuletada täiskasvanutele enda järgi koristamist? Kui Sulle (mulle) on puhtus kodus oluline, siis korista ja hoolitse selle eest armastusega. Kui mu kaaselanikud (antud juhul perekond - PS! ma ei ole abielus!) on mulle kallid, siis ükskõik mis ma nende jaoks teeksin, ei oleks kunagi piisav (at the end they are your very dear people in your life, so what ever we do for them is not enough)!
Vanale koerale uusi trikke ei õpeta! Armastav õhkkond kodus on Sinu elu aluseks.
Mis seal salata - maast madalast on kasvatatud, et kodu peab puhas olema. V-o olen ka loomu poolest "perfeksionist" (mõistlikuse piires). Hubane kodu on korras ja puhas. Kuna hetkel elan suhteliselt egoistlikku elu (peale tööd trenn, sõbrad, tsikliga sõitmine jne), siis koju satun väga harva - ainult magama. Kui lõpuks jõuan, siis hakkan kohe koristama. Nii ongi mul kodus kindel trajektoor välja kujunenud - köök - elutuba - voodi (vahest harva ka arvuti).
Kui oma täiskasvanud kaaselanikele tuletan meelde (NB!!! Ei karju), et võiks ikka enda järgi koristada ka, siis hiljuti sain vastuseks - miks Sa ei võiks sõbralikum olla? Tee ise ära ja ära ütle. Ilmselgelt ei panda tähele seda kui koristan niipalju kui hetke, mil seda meelde tuletan.
Mu Iraani sõber (Mehrdad) ütles väga tabava lause kodu puhtuse kohta - "kodu peab olema just nii must, et tervisele ei hakkaks ja just nii puhas, et õnnelik oleksid!" Ehk perfektset puhtust ei ole võimalik nagunii saavutada (mõtetu stress seda püüelda). Pealegi oma puhtusepüüdlusega ei tasu sooja õhkkonda rikkuda - mis siis on tähtsam - kas inimsuhted või perfektselt puhas kodu? Kas tähtsam on elu elada ja seda koos teistega nautida või kogu oma vaba aeg panna koristamise alla ja siis stressis olla?
Dilemma kohta, mis siis teha - kas olla sõbralikum (koristada ise kõik alati ära ja mitte mainida midagi) või siis siiski meelde tuletada täiskasvanutele enda järgi koristamist? Kui Sulle (mulle) on puhtus kodus oluline, siis korista ja hoolitse selle eest armastusega. Kui mu kaaselanikud (antud juhul perekond - PS! ma ei ole abielus!) on mulle kallid, siis ükskõik mis ma nende jaoks teeksin, ei oleks kunagi piisav (at the end they are your very dear people in your life, so what ever we do for them is not enough)!
Vanale koerale uusi trikke ei õpeta! Armastav õhkkond kodus on Sinu elu aluseks.
3 comments:
Teretulemast blogiklubisse!
See just-nii-puhas-et-õnnelik-oleksid piir on inimeste puhul erinev...
:) Tänud!
Exactly - kõik hinnangud ongi suhteliselt, samuti nagu õnnetunne jm tunnetus :)
Minu põrandal lebab hetkel hunnikus laigulisi asju ja teises hunnikus veel mingit nodi. Las need olla, need saab ära pandud, siis kui on õige aeg :) Üldiselt on üldise koristamisega meil lihtne- kui häirib miski mind, siis koristan mina ja kui Antsu, siis tema. Üksteist kutsume ikka appi, aga perekondlikku draamat ei teki meil kunagi, sest palju mõnusam on sõbralik olla segamini kodus kui riius piinlikus puhtuses, eks! Seega, hea, kui perekonnaga, kaaslasega samamoodi asjadest aru saad ;)
Post a Comment