Olen juba ammu täheldanud, et kohati tööl tõuseb vererõhk kõrgustesse. Minu tööks on kauba importimine. Ja kui Emiraatides olev tootjatehas teatab mulle, et toode, mida tellisin pool aastat tagasi (toodetakse 2x aastas), ei ole fikseeritud kui tellimus, siis midagi meeldivat selles ei ole. Kuigi saadan tagasi talle e-maili, mille pool aastat tagasi saatsin (subject: Order; sisu ka vastav), vastab ta sellegi poolest külma kõhuga, et seda võttis ta infopäringuna. Kusjuures toon ära, et eraldi vormi tellimuseks ei ole.
Esimene reaktsioon on agressioon - mis mõttes?!? Kuidasmoodi siis peab temaga suhtlema hakkama? Kasutan isegi nii lihtsustatud inglise keelt kui võimalik.
ja sellist "äkk-viha" esineb ikka paraku. Pole miskit - mis see sarkasm ja kõrgendatud hääletoon ikka aitab. Hingan korra sügavalt sisse, emotsioonid lähevad alla.
Kui tekkinud probleeme käsitleda lahendusele orienteeritult, siis on teine osapool tunduvalt avatum ja loovam lahenduste osas. Kui närviliselt hakata oma õigusi nõudma, siis teine pool muutub suletuks ja hakkab end kaitsma (kuigi kõik faktid näitavad temapoolset eksimust).
Antud lugu lahenes kenasti - Araablase seisis fakti ees ja tootmine avati.
Nagu ka oma eelnevates kirjutistest olen toonud välja, et avatud, lahendustele orienteeritud õhkkond soosib "võite". Kui inimese tehtud viga tuleb avalikuks, tunneb ta end ohustatuna ja võtab kohe kaitsepositsiooni. Ta hakkab end õigustama. Üks nõuab oma õigusi ja teine õigustab (tunudb, et õigust jääb ülegi). Sellises õhkkonnas ei saagi lahendust tulla. Pinged tuleb maandada enne katkisele kaablile lähenedes. Empaatilisus on tugevas seoses intelligentsusega.
