Seiklused vanaprouaga

Generatsioonide erinevused on läbi aegade olnud teemaks, kuid mis hetkel Grand Canyon tekkis? Mingi hetkeni on justkui muuseumikülastus tutvuda vanaaja arusaamadega. Kuid lõputult ka ei jõua „kultuuri“ nautida. :)

Mul on suvilas alati lustlikud seiklused naabriprouaga, kes vastavalt oma generatsioonile ei mõista, miks ma suvila taha kartulipõldu ei kaeva ja miks ma põõsasaari muru keskel paigutan maja äärde. Tema küsimus on igati põhjendatud tema ajastut arvestades: „ Aga mida paremat Sul ikka suveõhtuti teha on kui rohida?“ Ega midagi ootamatut säärases suhtumises ei olegi. Mu vanaisa kutsus oma miniat (minu ema) ka korrale kui too lapsed puhkuse ajal kokku korjas ja Pärnu ranna poole suundus: „Oot-oot, kuhu nüüd?!? Tööd on vaja teha!!!“

Muidugi usaldan rahvatarkust – puhas kuld ja elukogemus „Hallpead austa, kulupead kummarda“. Kuid jõudsin järelduseni - ühel hetkel saab agarast vanaprouast meelelahutuse otsija. Ta ei lähe köiega laskuma või kardiga sõitma. Tema meelelahutus on vastavalt tema ajastule. Nüüd jääb küsimuseks vaid see, et kuidas ühe meelelahutus ei saaks teise meelekütjaks. No et asjad ikka tasakaalus ja jonksus oleksid. :)

Ilmselt piir jookseb kuskilt sealt, kus hakkad „triikimata sokkide“ pärast noomitusi saama. :D