Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma! Kuningas Salomon
Eks lapse kasvatamise puhul ole, et mida kylvad, seda l6ikad. Kui last ei distsiplineeri ega suuna maast madalast, siis ei saa ka oodata, et ta hilisemas elus tookas ja usin oleks. Aga mida teha, kui hoiad v66rast last?
Meile on j2etud j2relvalve alla 11 a peretytar. Tundub nagu suur tydruk olevat. Eks ta ongi, aga ... .
Tahtis magustoitu teha. Kui midagi kapist v6eti, j2evad kapiuksed valla ning asjad lauale, kui midagi tehakse, siis suure sahmimisega, nii et lagastamist on palju. Kui midagi k2est pannakse, siis esimesse ettejuhtuvasse kohta, mis siis et asi on toidune ja kraanikauss 1 sammu kaugusel.
Mind ennast kasvatati, et kui midagi v6tad, paned kohe tagasi. Kui l2gastad, koristad kohe enda j2rel 2ra. N6usid peseb suur tydruk juba ise, teised ei ole tema teenijad. V66ra lapse puhul on aga kysimus, et kui palju Sa jagad oma tarkust talle. Kas on lootust, et ehk j22b midagi kylge v6i pole m6tet nii suure lapse puhul vaevata?!?
4 comments:
Noh, mina ka toidu tegemise ajal panen asju teinekord suvalistesse kohtadesse, kuigi oma kodus on tekkinud harjumused - ja siis pesen kõik ära hiljem, kas siis kui toiduvalmistamises on loomulik paus või pärast söömist.
Sest oluline on, et köök saaks siis jälle korda, kui toitumine lõppenud on, kas kohe või natukese aja pärast on harjumuse asi.
Mu enda õde on 11. Vahel ka jageleme selliste asjade üle nagu koristamine ja korrashoid seda on. 11 on piisavalt suur juba, et pesta enda järel nõusid, teha oma järel voodi korda ning koristada enda järelt asjad kokku. Samas ei saa ju unustada, et ta on siiski laps. Vahest teen seda kõike hambad ristis tema eest ise, aga siiski teen.
Võõrale lapsele midagi selgeks teha on keeruline, ma pakun. Tema esimeseks instinktiks oleks ilmselt, et: "Aga minu emme ütles nii ja minu issi teeb naa," jne. Seega ilmselgelt ei tule tema taoline lohakus temast endast, vaid tema vanematest. Hea jutu ja seletusega võid siiski suuta midagi parandada. Tee proovi ;)
:)
N6ustun, et elu ei pea olema koiel k2imine :) Kirjutist iseloomustaks vast k6ige paremini v2ljend "nagu s6da oleks yle k2inud" ;)
Mina mäletan oma lapsepolvest just koige selgemalt need opetused, mida jagas minu onu. Olin vist 18 kui vanaema suri ja olime onu juures enne matuseid istumas, mina muidugi nagu kylaline ja siis ta tuli minu juurde ja ytles, et alati tuleb ninna perenaise juurde ja kysida, mida saan aidata, aga mitte istuda toimetuna. Siis see tundus valusa märkusena ja ausalt öeldes ka vihastas, aga jäi meelde ja olen selle järgi toiminud. Nyyd tänan mottes onu.
Post a Comment