Juba pikemat aega olen juurelnud ja vaadelnud elu paradoksi üle - omale kallame kogu solgi kaela ja võõrad saavad tunda ainult seda paremat ja vaoshoitud poolt. (Piltlik paralleel kitš-pildist - naine on kodus lokirullide ja rohelise näomaskiga selleks, et välja minnes olla kaunim).
On ju nii, et enamus inimesed on ääretult meeldivad ja armastuväärsed. No nii imelised,et kui kuuled, et nende elus on probleeme, siis imestad: "Kuidas nii?!?" On ju nii, et kui õhtult töölt/koolist tullakse, siis elatakse kogu see negatiivne omade peal välja (kas siis jagatakse muret või siis elatakse negatiivselt välja). Mõnes kodus tuleb ikka ette - meeldetuletused naise poolt prilllaua ülesjätmise, tühja piimapaki külmkappi jätmises vms osas.
Võõrad aga saavad ülima kohtlemise osaliseks - külla tulles pakutakse parimat kraami, teenindatakse ette-taha jne. Sõbrad on need, kes leiavad aega, et komplimenti teha ja Sind igati väärtustama, oma teisel poolel aga seevastu on seda kuidagi raske teha. Ainult tänu elukogemusele mõistame, et ühel hetkel saab iga võõras omaks. * Mõjuv argument on iseenesest seegi, et kaua Sa suudad olla "ideaalne" inimene. Meil kõigil ju emotsioonid, mida sotsiaalse olevusena jagada vaja.
Ilus oleks ju kui suudaksime pöörata antud paradoksi vastupidiseks või vähemalt, et omadele ei äigaks pidevalt kaikaga.
Teine mõtiskluse teema - ämmad ja äiad. Ka üks 8. aastane saksa poiss on öelnud "Ämm on karistus selle eest, et abiellusid sellega, keda ei armasta!" Äia ei peeta kunagi karistuseks. Äi on üldiselt pigem toetav, kui et destruktiivne nähtus.
Njah, naistena oleme juba saanud endale emotsioonid ja iseloomu, mis kohati suudab päris jubedaid olukordi luua...
Tarkust leida tasakaal elus ja südamesse rahu :)
No comments:
Post a Comment