Ehitame maja - kena, suure maja

Eile oli mul meeldiv võimalus kuulda ühe Norra misjonäri mõtteid. Paar mõtet, mis jäid eriti eredalt meelde olid järgmised:

1. Inimesed peaksid endale partnerit (elukaaslast) otsides silmad pärani ajama ning kui nad lõpuks abielluvad, siis silmad sulgema. Aga päriselus toimub see vastupidi. Teatavasse vanusesse jõudes hakkavad inimesed paaniliselt endale teist poolt otsima. Nad justkui sulgeksid silmad ja kompides leiaksid endale kaaslase. Kui siis "saakloom" koju lohistatakse, siis hakatakse vaatama, kes ta selline on. Siis on aga liiga hilja vaatama hakata. Mis Sa siis enam silmi avad.

Mulle meeldib rõõmus olla. Igasugune muu emotsioon on väga västiav ja piinarikas (sh teistele). Oma noore elu jooksul olen juba natukene läbi elanud. Töökoht, mis läks vastuollu minu loomusega, röövis mult elurõõmu. Samuti kunagine suhe, kus teine pool oli faktiliselt ideaalne, lihtsalt meie iseloomud olid erinevad. Tundsin lämbumistunnet ja hakkasin väljapääsu otsima. Ma olin ise kustunud jaaniussike ja hakkasin muutuma vastikuks ka teisepoole suhtes.

Ehk mõistnud ma olen, et ideaalset inimest ei ole olemas (alustades minust endast). Naudi ise elu (st ela nii, et südames oleks rahu) ja lase ka teisel elu nautida oma suhtes. Kui ühes sissekande lõpus kommenteeriti mind kui absurditar kuubis, siis olen ise kogenud, et on võimalik "silmad sulgeda" ja sümbioosis teistega olla. Seda siiski tingimusel, et inimestel on soov koos olla ning lahendusi leida erinevatele tekkivatele olukordadele.

2. Teine vahva mõte oli see, et alati enne inimest on olnud töö ja siis ta ise. Ehk kuna inimene on pidevas arengus (mida noorem, seda kiirem on areng), siis esmaseks ülesandeks oleks tal keskenduda oma missiooni leidmisele siin elus (mis on tema töö) ja siis alles keskenduma muule, tema jutu kontekstis siis kaaslase leidmine. Sest kui Sina oled oma otsingul ja pidevas arengus, siis arengualguses võid päris korralikult puusse panna oma paarilise leidmisega. Te arenete lihtsalt nii erinevates suundades, et lõppeb paratamatult valusalt.

Ehk kui teed seda, mida kõige rohkem naudid, siis kohtad inimesi sel tegevusel, kes armastavad samu asju. Muinasjutus räägitakse küll printsist ja kerjusest, aga reaalses elus see ei toimi.


Samamoodi nagu selle misjonäri mõtted tema rännakutelt ja elukogemustelt tekitasid minus omi mõtteid, tekitavad need mõtteid Sinus omi mõtteid. Nii nagu tema ei saanudki anda edasi kõiki sellega sotud mõtteid, ei saa ka mina kõiki omi mõtteid edasi anda. Tore on kui täiendad oma kommentaaridega neid mõtteid!

Rõõmuhormoon!

Mu keha iga rakk on puudutatud rõõmuhormooni poolt :) Minust on saanud täielik trennisõltlane. Kunagi (kuni keskkooli lõpuni) olin täiesti a-sportlik. Kõrgharidust omandades vaikselt sain spordiga. Kõige suurema tõuke andis lahkuminek pikaajalisest suhtest.

Praegusel hetkel käin võimaluse korral 6 päeval nädalas trennis ja tunne on super. Pärast trenni vallandub kehas n-ö heaoluhormoon :) Kuulsin just hiljuti, et naistel pidavat peale sünnitust vallanduma ka n-ö rõõmuhormoon (sel on ka teaduslik nimi), selleks, et naine unustaks äsjaolnud valu ja ta sünnitaks ka tulevikus :)

Ehk
1. Kunagi ära ütle iial (kõik võib/võivad muutuda)
2. Ära alahinda eneseületamist ega sporti heaolutundes ja stressi võitmisel
3. Iga lõpp on millegi uue algus


PS! Roheliste rattaretke kuupäevad on juba välja hõigatud - 8. - 10. mai (http://www.rattaretked.ee/)

Mina, Sina ja maailm!

Inimene näeb maailma läbi enda, mitte sellisena nagu maailm on.

Uskumatu, kui isiklikult inimesed kõike võivad võtta. Kui juhtub olema parasjagu mõni teema inimesega (ükskõik kas positiivne või negatiivne), siis kõike Sinuga seonduvat vaadatakse läbi selle. Kõiges nähakse konspiratsiooni.

Eile sain koosa raamatupidajalt, et mis ma pärin nii palju nende arvete kohta. Kui oled koeralt hammustada saanud, siis ei kipu Sa teda sügama ega silitama minema. Nii ka minu puhul. Ega väga ei kibelenud tema kabinetti. Kuna üks müügimees liikus parajasti trajektooril mina - raamatupidaja (õigemini oli raamatupidajast möödumas), siis palusin tal vajalikud paberid raamatupidajale viia. Ega müügimees teadnud asjast midagi. Viiski ja tegi nalja, et näe, Kristiina ise ei julgenud tuua :D (Raamatupidaja on ennegi naljatanud, et näe, just siis kui tema vaatab, et mis tore suur number kontol on, tuleb Kristiina ja annab üle suure arve maksmiseks). Mõne aja pärast marssis raamatupidaja turris olekuga minust mööda. Nali läks hinge.

Aga isegi siis kui on mingi positiivne teema pooleli. Proovi saata ühine kiri sõpradele, töökaaslastele üldise tähelepanujuhtimise teemaga (ükskõik kas innustada midagi rohkem märkama või siis tähelepanu juhtima millelegi) ja kui üks saajatest on antud isik, siis võtab tema seda isiklikult. Igaljuhul tekib tal küsimus - miks Sa pidid teised sellesse kaasama. Või siis pane miski mõttetera skype'i või msn'i nimeks. Kuigi teema on nii üldine ja teised ei tea teievahelisest asjast midagi.


Tuli kohati väga abstraktne mõttekäik, aga loodan, et said aru. Igaljuhul asjad ja teemad ei ole alati nii isiklikult suunatud kui kipume seda võtma. Sellega elab inimene oma elu raskemaks kui on kui hakkab võtma kõike nii isiklikult.

Siin ongi koht jälle selle sisetunnetuse kohta. Emotsioone kõrvale jättes on meil vastused teada - meil on sisetunne, mis ütleb kuidas käituda ja mida arvata. Aga NB! Emotsioonid tuleb kõrvale jätta. Nagu Mehrdad (Iraani sõber) ütleb: "Life is beautiful till you have peace in your heart! That is wise way of living!"


Avatust, et võtta vastu rõõm ja armastus, mis meie jaoks on täna valmis pandud!

Koosa!

Tundub, et praegu on kõigil närvid püsti. Sain teada raamatupidajalt, et enamus firmasid tasub oma arveid väikese viivitusega. Mul oli päris ebameeldiv insident. Nimelt kuna minu koostööpartnerite arved esitatakse minule, siis vastutan partnerite silmis mina arvete õigeaegse laekumise eest. Kulisside tagune on see, et mina edastan arved raamatupidajale ja ülekannet teostatakse kolmanda isiku poolt.

Üsna loomulik on see, et koostööpartnerid hakkavad mind pommitama kui mõni arve on üle aja läinud. Kui mina uurisin põhjuseid ja tagamaid miks üks või teine arve on maksmata, viskas raamatupidajal üle ja ta nähvas - las igaüks teeb oma tööd. Mina tegelgu oma välistarnijate balanciga jm ja tema tegeleb arvetega. Kui oled oma seisukohta selgitanud (et mind pommitatakse ju küsimustega vastu väljastpoolt ja mingi vastuse pean andma) ja rõhutanud ka üle, et minu päring ei ole halva kavatsusega, saad ikka paraja koosa, siis võtab endalgi närvi parajalt mustaks.


Mis ma siis sellest õppisin? Taaskord tuleb aina rohkem ja rohkem meeles pidada - iga agressioon on appikarje. Ja omalt poolt peab panustama, et see ahel edasi ei läheks (võiksin ju minagi kellegi ette võtta ja näo täis sõimata, tehes ka tema tuju mustaks). Ehk siin on ka koht üleskutseks - proovi mitte nähvata teistele (oma töökaaslastele), kõigil on pinged peal ja see ei ole õigustatud!

Ootamatused!

Eile õhtul sain teada, et üks mu tuttav abielupaar on lahku minemas. See oli sama jahmatav kui mu enda suhte purunemine. Nad olid pealtnäha nii ideaalsed ja sobilikud ja nii äkitsi siis nüüd ... Paariaastane laps ka veel. Kunagi nooruses olid nad käinud, siis mingil põhjusel lahku läinud ja aastaid hiljem abiellusid (paar aastat tagasi).

Nüüd teatas R aina kindlamalt, et tahab minna Austraaliasse. Ja nüüd olen tõesti põlvili. Ma ei tea mida teha. R on olnud ainus inimene, kellega ma olen saanud kõigest rääkida ja kes on alati toeks olnud. Ma ei jää üksi püsima ...

Ära kadesta teise elu ...

... Sest koos teise elurõõmudega kaasnevad ka teise koormad.... Ja need võivad osutuda raskemaks kui kanda jaksame ...

Päris tihti olen kuulnud lauset: "Mis Sul viga elada, Sul on ju kõik nii hästi!" Ka ise olen (teismeeas eriti) kadestanud/soovinud kellegi teise elu. Üldjuhul kadestatakse neid, kes on ilusad, edukad, targad, soojad, kel on palju sõpru jne - ehk need omadused, mida ühiskond väärtustab. Oled aga mõelnud selle peale, et tihti peale need samad ilusad, targad, soojad ja head suhtlejad tunnevad ennast kõige üksikuma inimesena maailmas. Kuna nad on ümbritsetud paljude inimeste poolt, saavad palju imetlusi ja tähelepanu, kuid eriti ei julgeta neile läheneda. Neid võetakse kui kättesaamatut Sinilindu.

Mured ja probleemid on garanteeritud iga inimese elus. Need on lihtsalt proportsionaalsed rõõmudega. Inimese õnn sõltubki sellest, kuidas ta reageerib oma elule. Nagu ka alustav ettevõte - ettevõtjad seisavad alustades silmitsi samade probleemidega, edu sõltub reageerimiskiirusest ja viisist.

Teisi tasub vaadelda siis, kui tahta selgusele jõuda enda põhiväärtustes. Ehk mida hindad Sa oma konreetses sõbras kõige rohkem? Mitut sõpra vaadeldes saadki selguse oma põhiväärtustest. See võib aga aidata paremaks inimesks saada. Kasvõi otsuste vastuvõtmisel oled teadlikum, mida arvestada ja mis otsus Sind kuhu viib...

Me näeme teiste elude jäämäetippe. Me imetleme ja hoiame ligi nende poole, keda kaunistab päikese (soojuse ja rõõmu) sära. Sellest teinekord ka piisab. Päikest me ka kätte ei saa, kuid kui ta paistab, siis tuju on kõigil rõõmus :)


Päikest südamesse!

PS! Kui googeldasin pilti "envy", siis millegi pärast paljud pildid olid rohelise koloriidiga ...

Elu kui seljanka!

Oled Sa kunagi teinud tõeliselt head seljankat (Suppi)?

Seljankas on ohtralt sibulat, pipart, hapukurki, suhkrut, soola, ohtralt erinevat liha jne. Kui veel teha originaalilähedast seljankat (nagu venelased seda muiste tegid), siis leent keeta hapukurgiveest.

Üldiselt maitseb see supp enamikule. Vähemalt kõigile kes külla on sattunud, mil olen seda teinud, on see väga mokkamööda olnud.

Vaatame supi koostisosi:
Sibul - ei ole just maitsev paljalt ja ohtralt süüa. Tükeldades/lõikudes ajab nutma.
Pipar - Kas Sul on kunagi sattunud pipratera hamba alla? Võtab näo krimpsu.
Hapukurk - igavesti hapu, mis mõnele maitseb, kuid üldiselt seda meeletustes kogustes ei sööda.
Erinev liha - räägitakse, et Põhjamaa kllimas on liha ellujäämiseks vajalik. Sams on see suhteliselt raske organismile seedida. Mida rohkem seda on, seda rammusam on supp ja seda kauem see kõhus püsib.
Suhkur - ei kiputa just praekartulitele suhkrut lisama, kuid suppidele (nt Borsh) ja hapukapsale sobib see imehästi.

Tegelikult on elu nagu maitsev seljanka. Kui kõiki komponente on protportsionaalselt õiges koguses, siis tuleb suurepärane lõpptulemus. Ehk järgmine kord kui elus on ebameeldiv seik, siis Sul sattus lihtsalt "pipar hamba" alla. Ega supp/elu seepärast kehvem ole. Meil on võimalus rahulikumalt ja läbimõeldumalt "suppi süüa" ning pipraterad kõrvale lükata. Aga inimlikult kohati kiirustame ja ei usu teisi ja siis kolistamegi ämbreid.

Kokana Sa ju ei jätaks ühtegi komponenti välja - tahame ju, et toit tuleks võimalikult maitsev. Miks tahavad siis inimesed teinekord oma elust erinevaid komponente välja jätta ning sellega muuta lõpptulemust?!?