Seiklused vanaprouaga

Generatsioonide erinevused on läbi aegade olnud teemaks, kuid mis hetkel Grand Canyon tekkis? Mingi hetkeni on justkui muuseumikülastus tutvuda vanaaja arusaamadega. Kuid lõputult ka ei jõua „kultuuri“ nautida. :)

Mul on suvilas alati lustlikud seiklused naabriprouaga, kes vastavalt oma generatsioonile ei mõista, miks ma suvila taha kartulipõldu ei kaeva ja miks ma põõsasaari muru keskel paigutan maja äärde. Tema küsimus on igati põhjendatud tema ajastut arvestades: „ Aga mida paremat Sul ikka suveõhtuti teha on kui rohida?“ Ega midagi ootamatut säärases suhtumises ei olegi. Mu vanaisa kutsus oma miniat (minu ema) ka korrale kui too lapsed puhkuse ajal kokku korjas ja Pärnu ranna poole suundus: „Oot-oot, kuhu nüüd?!? Tööd on vaja teha!!!“

Muidugi usaldan rahvatarkust – puhas kuld ja elukogemus „Hallpead austa, kulupead kummarda“. Kuid jõudsin järelduseni - ühel hetkel saab agarast vanaprouast meelelahutuse otsija. Ta ei lähe köiega laskuma või kardiga sõitma. Tema meelelahutus on vastavalt tema ajastule. Nüüd jääb küsimuseks vaid see, et kuidas ühe meelelahutus ei saaks teise meelekütjaks. No et asjad ikka tasakaalus ja jonksus oleksid. :)

Ilmselt piir jookseb kuskilt sealt, kus hakkad „triikimata sokkide“ pärast noomitusi saama. :D

Kirsist kookospähklini

Inimeste isiksuste ampluaa on sama lai nagu puuvilja assortment – kirsist kookospähklini. 

Minu jaoks hämmastavaks tõsiasjaks on see, et samas ajal kui minu mees on läbi-lõhki „kangelane“ – ronib oma kolmiknärvi põletikuga väljakutsuvale tööle, siis samal ajal meessoost töökaaslane pärastlõunal teatab viltuse näoga: „Mul aktiviseerub nohu. Ei tea kas peaks koju minema?“

Kui mu kallis kangelane läheks ka artsi juurde, et diagnoos kinnitada ja ravi alustada, siis saaks teda vast ka tammepärajaga premeerida. :)

Nautimise fenomenoloogia

M. Csikszentmihalyi viis läbi rahvusvahelise uurimuse, et mis tingib naudingu.

Ega erilist vahet ei ole, kus maailmanurgas elad, mis soost, kui vana oled või mida teed. Kõik katses osalenud kirjeldasid, kuidas nad end tundsid peaaegu sarnaste väljenditega. Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel mainivad inimesed 8-st omadusest vähemalt ühe.

1. Selline kogemus tekib tavaliselt siis, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
2. Me peame tegevusele keskenduma;
3. - 4. keskendumise teevad võimalikuks ülesande kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
5. Tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik igapäeva mured ja pettumused;
6. Nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
7. Inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemisekogemist hoopis võimendub;
8. Ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutiga ja minutid võivad tundidena tunduda.

Kõikide nende elementide kombinatsioon tekitab sügava naudingu. Nüüd kus teada, millest nauditav kogemus koosneb, on seda märksa lihtsam ise esile kutsuda.

Kulgemine

Tänu tuttava soovitusele loen hetkel Mihaly Csikszentmihalyi raamatut "Kulgemine". Väga mõnusalt sõnastab elutõed.

Kulgemine on seisund, milles inimene on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks. Ehk raamat käsitleb inimkonna igipõlist püüdlust jõuda õnnetundeni. "Kuigi me oleme nüüd tervemad ja elame kauem ja hoolimata sellest, et ka kõige halvemal järjel elavaid inimesi ümbritseb enneolematu materiaalne luksus, millest mõned aastakümned tagasi ei osatud unistadagi (Päikesekuninga lossis olid vaid üksikud vannitoad, keskajal olid toolid haruldased ka rikkaimates majades ning mitte ühelgi Rooma keisril ei olnud võimalik igavuse peletamiseks televiisorit sisse lülitada) ning vaatamata kõikidele nendele hämmastavatele teadmistele, millest võime osa saada, tunnevad inimesed sageli, et nende elu on raisus."

See ilmselt ei üllata kedagi, et õnnetunne on sisemine mitte välistegurite mõju. Ühed tähelepanu tekitavamad tõeterad seniloetust, mis olen leidnud enda jaoks:

Meie teadvusesse jõudev info määrabki ära elu sisu ja kvaliteedi. 15% meie teadvusest võtavad enda alla söömine ja isiklik hügieen, nt pesemine, riietumine, tualetis käimine, habeme ajamine, korda sättimine jne. Umbes 1/3 päevast, mil inimesed on kohustustest vabad ehk "jõude", kasutavad nad oma teadvust võimalikult vähe. Ja see järgijäänud aeg, mil kasutame oma teadvust, ongi otsustav.

Teine väga oluline aspekt on tähelepanu jagamine, millega tehakse oma elu nauditavaks või õnnetuks. Kui ühele peole lähevad ekstravert, suure saavutusvajudusega inimene ning paranoik, siis ekstravert otsib kontakti teistega ja naudib seda. Suure saavutusvajadusega inimene otsib kasulikke ärikontakte ja paranoik aga otsib valvsalt ohu märke, et ohtu ennast vältida.

Kipun arvama, et kui osata "asja" defineerida, osataks seda kasutada oma elus ning probleemi korral seda lahendada. Ja ega see "õnnetunne" muud polegi kui teadvuse kontrollimine teadlikumalt ja alateadlikumalt.

Teele, jah, teele nüüd!

http://www.youtube.com/watch?v=V-TithD7izM


For the meaning of life differs from man to man, from day to day and from hour to hour. What matters, therefore, is not the meaning of life in general but rather the specific meaning of a person's life at a given moment. Viktor E. Frankl

Pärast 6,5 kuud Eestis olemist otsustasime mehega taas maailma avastama minna enne kui asjad Maarjamaal lahti pakime. Seda kergemalt tuli otsus kuna Eesti oleku ajal pole päriskodu olnud. Enda korterites on hoidjad sees ja järgmiseringi kodudes (vanemad) oleme siis pesitsenud. Ehk siis kott kaenlasse ja uude voodisse suundumine.

 "... Seiklusteta elu peagi tüütaks meid - rutta, vedur, ära seisma jää! ..."

 * Pilt Vanuatult, üks meie lemmikkohtadest.

Õpetus eluga

Minu vanaisa õpetas oma eluga mulle 2 olulist tõde.

Kui mu vanaema suri, siis vanaisa nuttis matustel. Pärast seda ei soovinud ta üksi edasi elada. Vanaema ja vanaisa abielu oli ratsionaalne otsus. Nad olid töökad ja konkreetsed. Vanaisa õrnemate emotsioonide nägemine mõjus tugevalt. Mõistsin, et kui puudubki tänapäeva meedias kajastatav armastus kui emotsioon, siis õpitakse teineteist hindama ja armastama. Kord vastuvõetud otsus jääb muutmata ning ollakse koos ka rasketel aegadel.

2 nädalat tagasi nutsin ka ise vanaisa matustel. Vanaisa oli vali mees. Tema minek oli "ette teada", kuid ikka oli kurb hüvasti jätta. Mõistsin, et inimeste armastus väljendub erineval viisil. See, mis mul mõistmata jäi, ei tähendanud, et vanaisa oleks vähem hoolinud. Kas mina oskan enda kallitele välja näidata kui kallid nad mulle on?

Lugu unistuste mehest

Iga naisel on oma unistuste mees...

Ma olen abielus oma unistuste mehega. Ma unistasin temast juba varakult. Omistasin talle erinevaid isikuomadusi, millest lugu pidasin. Suur osa ühiskonnast ütles, et fantaseerida võib, aga tuleb aru anda, et tegelikkus on teistsugune. Mis ma oskan muud öelda, et kohati on tõesti.

 Kui ma oma printsi "kujundasin", siis mõtlesin konkreetsetele omadustele. Tegelikkuses on tal kõik need elemendid olemas, kuid tal on veel lisa, mida mina ei osanud näha. JA eks ta ole nii, et pole olemas ideaalset inimest. Ei ole mina ideaalne ega oled mu unistuste mees ideaalne.

Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka igale oma prints ja printsess. Julgen arvata kogemuse põhjal, et armastuse alus on austus. Respekt ja usaldus tema kui mehe vastu. Aksepteerides, et inimesena võib ta teinekord eksida. ... ja tuleb lubada eksida.